NB! GALERII ON AVATUD KA ESMASPÄEVAL, 29. APRILLIL JA KOLMAPÄEVAL, 1. MAIL.
Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee.
.png)
Johannes Einsildi töö väljailmumine on üks viimaste aastate tähtsamaid leide vanemas kunstiajaloos. Eesti muuseumites on siiani vaid kolm Johannes Einsildi maali (kaks Tartus ja üks Narvas), mis kõik kujutavad sarnasel ekspressiivsel ja dramaatilisel moel järvemaastikku. Juugendlikult voolavad vormid, üle taeva rulluvad pilved, nurgelisuse asendamine padjalikult pehmete üleminekutega on Einsildi eripärase maalimislaadi tunnusmärgid, millest on aga sedavõrd vähe säilinud, et iga uus maal on tõeline avastus.
Eesti kunstimaastikul on käes sügisoksjonite hooaeg, mis muudab aktuaalseks kunsti investeerimise teemad, kuidas alustada, kuidas investeerimisväärtusega kunstis orienteeruda, kust osta, millises hinnaklassis jms. Kõigi nende küsimuste selgitamiseks ja kunsti, kui investeerimisklassi tekke ja tagamaade avamiseks, korraldas Haus Galerii vestlusõhtu galerii asutaja ja kuraatori Piia Ausmaniga. Ausmanil on Eesti kunstiturul staažikaim reaalne kunstimüügi kogemus, olles algatanud siinse kunstioksjonite traditooni ja korraldanud eesti kunsti oksjoneid juba enam kui veerand sajandit. Tundes turgu ja nii erineva fookusega kunstihuvilisi, oskab Ausman avada antud teemat igakülgselt ka neile, kes on kunstist seni kaugel olnud. Haus Galeriis on samaaegselt avatud sügisoksjoni kollektsioonide näitused, kus olevad teosed pakuvad kunstiinvesteeringu vestlusele lisaks illustreerivat materjali.
Ado Vabbe lummav impressioon ühest monet'likult lihtsast maastikumotiivist kütkestab oma hoogsa, emotsionaalse ja dünaamilise maalitehnikaga. Suureformaadiline teos on oluline lisandus Vabbe haruldasele 1940ndate loomingule. Meisterliku improviseerijana on kunstnik lähtunud realistlikust motiivist, pidades oluliseks pintslilöökide rütmi, millega ühe hetke emotsiooni rõhutada, kus just tehnika ja värvide kõrvutused omandavad iseseisva loomingulise väärtuse.
Julius von Klever on üks mõjukamaid Eestis sündinud kunstnikke. 19. sajandi keskpaigas tegi ta Peterburis peadpööritavat karjääri, omades järgijaid ja populaarsust üle Euroopa. Suur osa Kleveri maastikest on inspireeritud südamelähedaselt tuttavast Eestist. Varjamatult romantiline maalija lõi vaatajale illusioon täiuslikust harmooniast ning tundeid täis elust. Romantiline lähenemine oli üks Kleveri laia edukuse võtmetest, ent mitte üksnes, teda tunti kui meisterliku koloriiditajuga kunstnikku, kelle toon toonides maalikõla oli sügav ja mitmekülgne.
See maal on Andrei Jegorovi loomingus silmapaistval kohal, näidates kunstnikku äärmiselt detailirohke ja oskusliku ruumikäsitleja ning meeleolu loojana - majake mattub taimedesse, mille lehestiku mitmekesisus, sügisküpsete toonide varieeruvus ja väänkasvude sõrestik moodustavad romantiliselt küllusliku struktuuri. Autor pöörab siin harukordselt palju tähelepanu nüanssidele, samas kui Niguliste kiriku mastaapsust rõhutab ta maali vertikaalse formaadi ja taevasse sirutuv kompositsiooniga.
Efraim Allsalu tegeles leiutamisega, isikupärase maalistruktuuriga. Siin eksperimenteerib ta materjaliga, maalides puitlaastplaadile, mille isepärasus teda võlus. Nii lisab autor teose realistlikule, õhulisele atmosfäärile moodsaid kihistusi. Suuremõõtmeline natüürmort, mis on igati läbimõeldud ning kooskõlad avastatud, kannab Allsalu otsiva kunstnikunatuuri parimaid külgi.
Kunstnik, Karl Herman õppis 1920ndatel aastatel Riigi Kunsttööstuskoolis, täiendades end hiljem Prantsusmaal. 1930ndatel leidis ta tunnustust just portreemaalijana, kujutades nii Konstantin Pätsi kui mitmeid teisi ühiskonna eliiti kuuluvaid tegelasi, saades ka rahvusvahelisi tellimusi. Siin maalib tunnustatud kunstiõppejõud šikki ja läänelikku meest, valides hoogsalt ja üldistava lähenemisnurga, luues portree mitte niivõrd konkreetsest inimesest, vaid ühest ajastu rütme nautivast inimtüübist.
Ilse Raidi maal on huvitav näide ühest detailirikkalt kujutatud ülikooli loengust ja selle sisekliimast, ilmselt 1940ndate aastate lõpus, mil autor, enne Eestist lõplikult lahkumist veel ka näitustel esines. Abstraktsete karakterite asemel on Ilse Raid siin maalinud õppejõudu ja tudengeid. Nende tegevus ei ole ebamäärane, vaid selge intellektuaalne pingutus. Säärane lugu viitab küll ajastu kohustuslikele teemasättimistele, ent teiselt kõneleb ka tollaste noorte teaduse ambitsioonidest, tuues kunsti uut laadi ja edasipürgiva inimese tüpaaži.
Kristjan Teder maalis mitmeid portreesid, millest käesolev on tema viimaseid. Tederist kuus aastat noorem Mari Rääk võis olla tema isiklik sõber. Siiski ei ole Teder süvenenud konkreetse inimese kujutamisse, vaid meeleolu edasiandmisesse. Jõuliste kollaste ja punaste vahel joonistub välja interjöör ja ridamisi esemeid kui mälestusi ühest süvenenud hetkest. Kunstnik portreteerib siin nii isikut kui teda ümbritsevat aega ja ruumi korraga.
Lamava alasti naise motiivi kordas Eesti 1920ndate üks silmatorkavamaid skulptoreid Ferdi Sannamees mitmel korral, kuid kõige silmatorkavamaks loetakse käesolevat 1927. aastal valminud pronksist valatud naisefiguuri. Sellest tehti omal ajal isegi ridamisi keraamilisi koopiaid. Selle, Ferdi Sannamehe loomingu ühe kõige olulisema teose motiiv on üllatav. Pallasse kooliga skulptorid ei kujutanud peaaegu kunagi erootilist akti, mida Sannamees 1927. aastal ometi tegi. Teos on dünaamiline, kätkedes emotsionaalset pinget ja plastilisust. Tunded, mis lamavat naist puudutavad, on peidetud. Kunstnik on jätnud olukorra vaatajale tõlgendada. Rõõm? Kurbus? Unustus?