Vabadus on miski, mille poole Tuulikki on aastakümneid püüelnud — “vajadus välja pääseda,” ütleb ta, lisades, et tunneb end tihti hingeliselt piiratuna. Tuul, vesi ja kivid on talle väga olulised. Just meri on see, mille läheduses Tuulikki end kõige vabamana tunneb. Meri, nagu tundedki, on abstraktne ja alati muutumas, inspireerides kunstnikku maalima. 

Näituse kaks kõige varasemat tööd, Mõttejoon ja Vihmajoon, pärinevad juba 1995. aastast, ent miski neis maalides kõnetab kunstikku endiselt. Tuulikki tunneb end taas samas punktis, kus ta oli 1990-ndail. Haus Galeriis eksponeeritud uusimad maalid on valminud just nende kahe töö rütmides. 

Tuulikki seostab oma vabadusejanu ka 90-ndail Eesti ühiskonnas toimunud sündmustega, mis tõi uusi hingamisi. Vaatamata sellele, et piirid avanesid, piirame me end tihti aga ise või teevad seda elu, suhted, olukorrad ja valikud. Täielikust loomevabadusest lahutas Tuulikkit 90-ndail pühendumine oma väikesele lapsele. 

Kunstikuna vajab Tuulikki omaette olemist ja maalimist, mis talle vabastavalt mõjub. Tunne, mis teda oma 90-ndail tehtud maale vaadates puudutas, äratas Tuulikkis uue jõu ja tahte tänagi maalimist nautida. Tuulikki tunneb, et ta elus on viimasel ajal rohkem aega ja rahu: “Aeg ja süvenemine on õlimaalide puhul üliolulised.” 

Haus Galeriis näitusel olevad teosed ongi suures osas selle suve tööd, mis on valminud nii aias kui toas. “Mul oli lõpuks võimalik korralikus valguses maalida,” ütleb Tuulikki. Õues maalimise eest tänab kunstnik selle näituse eel juunikuu head ilma.

Tuulikki maale valitseb talle iseloomulik ruumilisus ning geomeetrilisus. “Ei ütleks, et vormides väga tundeline olen. Verbaalselt väljendudagi on mulle keeruline. Piltidele nimesid leida samuti, pigem üldse nummerdaksin oma maale,” ütleb ta ise. Tuulikkile soovitati kunagi naljamisi ka matemaatikat õppima minna. Keeled ei olnud koolis just tema tugevaim külg.  Tuulikki töid vaadates jääb mulje nagu olekski ta loonud pigem oma enda universaalse tunnete keele. Keele, mis on segu kunstist, matemaatikast, valgusest ning kõigest muust, mida oma hinge vabastamiseks maalidesse valada. Kõrvalepõikena oli Tuulikkil noorena mõttes ka meditsiini õppima minna, ehk ajendas see teda tegema näitusel eksponeeritud inimfiguure — Heon ja Sheon. 

Peamiselt on Tuulikki siiski tuntud teatrikunstikuna ja oma ekspressiivse vormikäsitlusega akvarellide poolest. Teatud teatraalne valgus ja dekoratiivne joon läbib nii Tuulikki akvarelle kui ka õlimaale. Käesoleva näituse töödes on see joon tavapärasest kandilisem ning kompositsioon killustunum, valgus värvikam ning sügavam. Maalidel olevad piirid oleks kui purunenud ning Tuulikki neist läbi murdnud. Sellele vaatamata küsivad töödele lisatud ja kontrolli sümboliseerivad silmad, kas tänases isiklikus ja ühiskondlikus ruumis üldse jäägitu vabadus eksisteerib.

Loodetavasti võluvad ja vabastavad Tuulikki maalid ka vaatajaid, innustades neid oma vabadust otsima. Tuulikki Tolli näitus Tundepiirid on Haus Galeriis avatud kuni teise septembrini.