Uudised > "Tähtsad asjad" ja "Kaptenid avastavad maailma"

"Tähtsad asjad" ja "Kaptenid avastavad maailma"

Haus Galerii on välja andnud kaks imelist kogupere-lasteraamatut

Esimene raamat kannab pealkirja „Tähtsad asjad” , selle on välja andnud Haus Galerii ja autoriks on galerist Piia Ausman.

 


Jänes ja väike mutt


TÄHTSAD ASJAD – EHK VASTUTUSEST KIRJUTADES LASTELE

Eero Epner


Lasteraamatuid avaldatakse ikka ja jälle ning samasuguse rütmiga kordub ka kurtmine selle üle, et lastekirjandust võetakse nn päriskirjanduse lahjendatud variandina. Kurtmisest endast on aga vähe, kui sellega ei kaasne autorite eneste veendumust, et see, mida ja kuidas nad teevad, on oluline mitte ainult eneseväljenduse seisukohalt, vaid et sellest sõltub midagi palju enamat. Muidugi, me kõik teame, et ka täiskasvanud inimesed on leidnud kirjandust lugedes mitte ainult lugemismõnu, vaid ka tõdemusi, mis võivad nende elu muuta. Kuid lastele lugusid kirjutades ja neid ette lugedes on klaar, et tegelikult kujundame me niimoodi nende mõttemaailma äärmiselt tugevalt. See, millest ja mis võtmes me lastena kuuleme, võib päris palju öelda ka selle kohta, millest ja mis võtmes me tulevikus hoolime.
Küsisin kord Piia Ausmani raamatust Jüri Arrakuga rääkides, kuidas tema iseloomustaks raamatute osatähtsust laste kasvatamisel. Arrak ei vastanud kohe, kuigi vastus näis olevat ilmselge. Ta jäi mõttesse, isegi kuidagi kohmetus ja tundis end vist veidi ebamugavalt, öeldes lõpuks, et see on ju niivõrd normaalne – sa lähed lapsega õhtul magama ning loed talle mõnest raamatust mõne loo ette. Jah, normaalne. Kuid seda vastutusrikkam on selle kirjaniku vastutus, kelle raamatust see lugu valitakse.
Vastutuse, kohustuse ja tõsiseltvõtmise toonitamine ei ole Piia Ausmani raamatu juures sugugi teisejärguline. Võiks isegi öelda, et need märksõnad on Ausmani jaoks olnud ühed tähtsamad, kui ta on kirjutanud mutist ja jänesest. Muidugi, ühelt poolt on vaieldamatult keskpunktis lugude jutustamise mõnu ise. Siin-seal esineva suhteliselt lapidaarse lastekirjanduse taustal on Ausman pühendanud silmatorkavalt palju tähelepanu säärastele vanamoelistele nähtustele nagu karakterid ja dialoogid. Ausman ei ole mõistukirjanik, kes jätaks ütlemata rohkem, kui ütleb. Tegelased on elusad, neil on iseloomud kõigi oma nüanssidega, nad räägivad palju ja värvikalt. Karakterid joonistatakse välja  laia kaarega ning dialoogis öeldakse üksteisele kõik, mis öelda on – ja just säärastena pöörduvad Ausmani jutud kõige paremini oma sihtgrupi poole. Sest kui kõneleda ilmekalt, väljendusrikkalt, kaasahaaravalt, siis on see ilmselge loomisrõõm, mida tajuvad ka lugejad. Ja ometi pole Ausmani lood väärtuslikud ainult selle fantaasia ja rõõmu pärast, vaid just vastutustunde pärast, mida need lood endas kannavad.
See vastutus tuleb esile kolmes punktis. Esiteks seesama kirjeldatud loomisrõõm ning valik kirjutada just säärast – fantaasiarikast – lastekirjandust, sest kui suudetakse keegi panna kaasa elama võõrastele maailmadele, siis tähendab see ei midagi vähemat kui empaatiavõime kasvatamist. Umbes nii väljendas end ka Jüri Arrak, kui ta Ausmani lugude nüansirikkusest kõneles.
Ent teisalt tuleb vastutus esile ka lugude sihiseades. Nii eessõnas kui jutukestele eelnevates sissejuhatustes ütleb Ausman otse, et need on lood, mis peaksid laste jaoks kergendama õigete valikute tegemist. Mutt Mudrik ja jänes Vassa ei seikle lihtsalt niisama uisapäisa, nende lood ei ole l i h t s a l t huvitavad, vaid iga nende dialoog või juhtumine on sätitud mingi kindla moraali või õpetusiva edasiandmiseks. Säärase õpetliku lastekirjanduse traditsioon on väga pikaajaline, kuid Ausmani lood muudabki võluvaks just see, kuidas moraal liidetakse fantaasiaga – loomismõnu vastutustundega ja ei mingit otsest näpuga viibutamist. Kui jänes Vassal on paha tuju ja ta teiste suhtes isekalt käitub, siis ei kujutata teda mustvalgetes toonides negatiivse kangelasena, vaid püütakse alati üles leida see iva, mis ühtaegu seletaks lapsele, m i k s Vassa niimoodi teeb, aga ka seda, miks säärane teiste kaaskangelaste maha tegemine pole kunagi õigustatud. Selles punktis kohtuvadki ehk Ausmani lugude kõik väikesed moraalid – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Teisisõnu: ela ja lase teistel elada.
Nii kasutab Ausman ka üht oma kompositsioonivõtet: tegelaste karakterid ja juhtumiste seikluslikkus avanevad seda enam, mida kaugemale areneb tegelaste vastastikune mõistmine. Esmane suletus ning võõraste maailmade mittetunnistamine tähendab ka seda, et esimestes lugudes ollakse veidi napimad, ettevaatlikumad, kompavamad. Kuid mida edasi, seda hoogsamalt Ausman kirjutab ja seda hoogsamalt saavad ka Mudrik ja Vassa oma elu käima. Usun, et see kompositsiooninipp on selgelt tajutav ka lastele.
Vastutus laste ja lastekirjanduse ees tuleneb Ausmani raamatus veel ühest punktist. Nimelt selles, kuidas autor on ise suhtunud raamatu väljaandmisesse. Kõvad kaaned – okei. Kuuldemäng Tõnu Aava esitluses – okei. Kujundajaks Jüri Kaarma – okei. Need kõik on olulised märgid. Kuid sisuliselt kannavad endas vastutuse sõnumit kõige enam ikkagi Jarõna Ilo originaalillustratsioonid. Need värvilised akvarelli, joonistuse ja guašimaali piiridel seiklevad illustratsioonid on oma läbijoonistatuses ning süvenemisastmes väärtus omaette. Ka Ilo ei ole kippunud minema liialt salapäraseks ning süngeks, eelistades sellele mahlakaid näoilmeid, sisemise põlemisega stseene, rääkimata joonistuslikust virtuoossusest.
Jüri Arrak juhtis aga tähelepanu veel ühele aspektile. Nimelt suudab Ilo oma tegelasi niimoodi kujutada, et me ei näe nendes ainult loomi, vaid ka selgelt teatud inimlikke jooni. Mudrik ja Vassa on muidugi ennekõike veidi õnnetu olemisega mutt ja joviaalne, kuid turtsakas jänes, ent nende omavaheline kehakeel ja ilmed on niivõrd inimlikud, et tekib küsimus, kas loomad on tehtud inimesteks või portreteerib Ilo siin hoopis inimtüüpide ja –käitumiste galeriid. Seegi võte aitab Ausmani lugusid lastele lähemale tuua, kasvatades neis tähelepanuvõimet ja mõistmist.
See, et lastekirjandusega seoses võiks rääkida selgetest eetilistest seisukohavõttudest, ei olegi kaasajal niivõrd tänapäevane. Kord kaldub lugu liigseks moraliteeks, kust puudub kirjandusele peamine – loomine. Teinekord räägitakse ja jutustatakse aga lihtsalt niisama, jõudmata päriselt kuhugi. Seda enam on märkimisväärsed Ausmani kolme vastutustundega kirjutatud lood ühest jänesest ja tema ootamatust sõbrast mutist.



 

Teine raamat kõneleb maailma uuesti avastamisest:

 

KUIDAS AVASTADA MAAILMA

Tiit Pruuli,
jahtlaeva Lennuk madrus
1999-2001

 


1999. aasta 16. oktoobril läks jahtlaev Lennuk Pirita sadamast teele, et viia eesti lipp meritsi ümber maailma. Sõitsime oma väikese paadiga avastama suurt maailma. See väljasõit meenus mulle kohe, kui lugesin Piia Ausmani raamatu „Kaptenid avastavad maailma“ esimesi peatükke. See minekuärevus ja -ootus ei lähe vist iialgi meelest, aga olen alati olnud hädas selle tunde teistele edasi andmisega. No et miks me tahtsime ikka nii väga merele minna, et miks käituvad suured mehed mõnikord nagu poisikesed, et miks ma neelasin pisaraid, kui jaht Pirita muulide vahelt välja oli saanud, et miks me seisime iga uue saare silmapiirile ilmudes kogu meeskonnaga reelingu ääres ja vaatasime seda saart kui näljased koerad magusat konti. Neid küsimusi on mu käest sadu kordi küsitud, neid küsimusi olen ma enda käest ise tuhandeid kordi küsinud.
Nüüd on Piia Ausman – üks tüdruk, kes, kahtlustan, pole ise mingi kaugesõidu meremees – suutnud kõik need seiklejate ja maadeavastajate ürgsed tungid ja tunded kenasti kirja panna ja lastele kui ka suurtele arusaadavasse keelde tõlkida.
Kes meist, seiklushimulistest, poleks küll tahtnud teha mõnd tähtsat geograafilist avastust, olla kapten Cook või kapten Kolumbus, misjonär Livingstone või salakuulaja Lawrence või mõni muu kuulus maadeavastaja. Aga oma pettumuseks oleme varem või hiljem taibanud, et kõik mandrid ja mered on juba maakaardile kantud, kõik reeded ja robinsonid on juba mererandadest, džunglitest ja kõrbetest üles leitud. Kurb ja igav on see tänapäeva maadeavastaja elu! Lohutuseks võib vaid lapata vanu Mercatori või Mellini tehtud maakaarte ja vaadata, kui palju oleks olnud avastada siis, kui me elanuks XVI või veel ka XVIII sajandil.
Õnneks pakub Piia Ausman meile lohutuseks ühe lihtsa aga töökindla võtte  – värvige oma gloobus valgeks, minge purjekaga mereretkele ning avastage kogu maailm enda jaoks eelarvamustevabalt uuesti. See on raamatu „Kaptenid avastavad maailma“ lühidalt kokku võetud moraal ja õpetus.
Nii lähevadki Suurte Kaptenite Klubi liikmed suurele avastusretkele. Kõik need suured kaptenid on iseloomuga mehed, hea tahtmise korral võib nende juures märgata ka mõne Tallinna suure jahtkapteni iseloomujooni, aga see pole peamine. Tähtis on see, et selle raamatu tegelased ongi elavad, luust ja lihast meremehed, mitte kangelased, kes vaid pärituules ühe saare teie järel avastavad. Jah, ka meremehed, kuigi enamasti tublid ja vaprad, võivad solvuda, karta tormi ja jäämägesid, põdeda koduigatsust ja merehaigust. Meremehedki võivad tunda end üksikuna. Nii üksikuna, et võtavad selle üksinduse leevendamiseks laeva hamstri ja lähevad lõpuks tülli, et kelle oma see armas loomake ikka tegelikult on. Just nii juhtus kaptenite-raamatu tegelaste Goltski ja Tilderiga. Oma merereisist mäletan, kuidas laeva lennanud rasvatihane, ahtritrepile loivanud hüljes või illuminaatorist sisse pugenud kassipoeg võisid meeskonnas uskumatut elevust ja kaasaelamist tekitada. Oli, keda hoida, kelle eest hoolitseda.
Iga reis viib rändureid kokku kõiksugu huvitavate tegelastega. See ongi ju üks reisimise olulisimaid eesmärke. Reisile minnaksegi enamasti ikka selleks, et näha kuidas elavad India bajadeerid, Aafrika neegrid, Ameerika indiaanlased, Himaalaja mägilased. Ka selle raamatu tegelased kohtavad  oma merematkal põnevaid tüüpe – üksikust majakavahist kuni Karuni, kes on kuidagi ühele Rohvula nimelisele saarele sattunud. Ja selle Karu ümber hargnevad muide põnevad ja saladuslikud sündmused. Täpselt nii nagu paari aasta eest Ruhnu saarele sattunud karu ümber.
Minu kui vana romantiku jaoks on üllatav see, et raamatule lisab väärtust just selle mitte vanamoodne ja romantiline konstruktsioon. Meresõitu saadavad kaasaegsetelegi lugejatele arusaadavad lood padja- ja tekivabrikust, raketivabrikust, ettevõtlikest äri- ja muudest meestest. Eriti tuleb aga autorit kiita elegantsi eest, millega ta teeb merekaugelegi lugejale selgeks, mis on grootpuri, mis koi, mis vöör või kokpit. Ja veelgi tähtsam – mis on kapteni vastutus ja mis on hea meeskond.
Vist kõik arvestatavad lastekirjanikud Astrid Lindgrenist Jüri Parijõeni on kirjutanud ka mõne mereteemalise seiklusloo. Piia Ausman on oma uue raamatuga tasahilju astumas samasse ritta.


Raamatud on müügil Rahva Raamatu ja Apollo raamatukauplustes ning Haus Galeriis

|?>
< tagasi