„Mõnes mõttes mul on tunne, et see on nagu ülevaatenäitus, kuna siin on minu esimesi tõsisemaid õlimaale, neid, mis on olnud esimestel näitustel, ja siis suurem hulk muidugi uuemaid, 2017. aasta omi.

   Öeldu põhjal oleks ehk võimalik analüüsida, kuidas käekiri või temaatika muutunud on, aga ma ei taju, et väga oleks, võib-olla vaid tehniline vilumus, oskus lühema ajaga tuua soovitu täpsemalt esile. Kokkuvõttes on ikka iga maal nagu aeglane tants, kunagi ei tea, millal muusikat lõhub terava žiletina heli, paus või vaikus.

   Siis see vaikus täidab pildi pinda ja mingil hetkel hakkab plaat ennast edasi kerima ja tuleb jälle edasi teha.

   Ma ei tunne, et mingi lõplikkus oleks veel lähedal. Et see laad, mis jätkuvalt minust välja pakitseb, veel ammenduma hakkaks. Ei oska ka mingeid piire tõmmata ajaliste muutumiste vahel, pigem on muutunud analüüsioskus, aga ma ei tunne, et see mingi edasiviiv teadmine oleks.

   Loomine jätkab ennast igalt pinnalt, kus on lootust eluks.

  Need maalid sisaldavad endas palju hingetõmbeid. Ilmselt hingab elu neis pidevalt sisse ja välja, koos hingajaga selle ees, aga kõige olulisem on selle vältel panna tähele pausi (mis tekib sisse- ja väljahingamise vahel), kuna just see on värav mõistmiseks. Nii et pärast paljusid edasitegemisi, piltide ümbersünde, tekib arusaam, et see kõik on alati olnud üks maal.“

Liis Koger

„Kunst ei valeta. Kõik mis ta meile näitab, on tõde meis endis – leidub määramatul hulgal tõdesid, mis kõik eksisteerivad ning funktsioneerivad korraga. Iga subjektiivne tõde on teadmine, mis on selle kogejas justkui mingis meenutuslikus vormis alati olemas. Tõde iseeneses ei pea leiutama või välja mõtlema, seda ei saa keegi ette öelda või kätte anda – see tuleb lihtsalt üles otsida. Üldiselt aga kerkib ta täiest spontaanselt esile, vastavalt olukorrale. Võib juhtuda, et see subjektiivne spontaansus on hirmutav. Kuid see pole kunst,  mis inimest hirmutab, vaid inimene ise. Hirm teadmatuse ees võiks tegelikult positiivselt närvi ajada. Iseenda uskumine ja usaldamine, võib ka öelda, et oma kohatise hämarolekuga sõbraks saamine, viib meid ainult maailmale lähemale. Viib meid kunstile lähemale. Kas nad pole mitte üks ja seesama – üksteise sees üksteist sisaldamas? Kunst ongi täpselt see, mida sa näed – sina ise. Oskus näha kunsti on rikkus.“

Kärt Hammer

Liis Koger (1989) on omandanud kunstihariduse Tartu Ülikoolis maali erialal ning õppinud sealsamas kõrvalerialana ka teoloogiat. Alates 2009. aastast on autor esinenud paljudel näitustel Eestis ja välismaal. Lisaks maalikunstile on Liis Koger pälvinud tähelepanu ka luuletajana.

Kärt Hammer (1988) on õppinud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassis ja Sally Stuudios ning kaitsnud Tallinna Ülikoolis bakalaureusekraadi filosoofias ja magistrikraadi kultuuriteoorias. Näitustel on ta esinenud alates 2006. aastast.