Uudised > KUNSTIKLASSIKA OKSJON: Rein Kelpman, "Talvine maastik"

KUNSTIKLASSIKA OKSJON: Rein Kelpman, "Talvine maastik"

456.t2.jpg

Rein Kelpman (1960) on kaasaegses eesti maalikunstis omamoodi erandlik nähtus, sest kui üldse kellegi, siis just tema puhul sobib kasutada väljendit „kunstnik jumala armust“. Akadeemilist kunstiharidust pole ta saanud päevagi, korra küll käis ERKIs sisseastumiskatsetel, aga eelkomisjon olevat ta pikema jututa koju tagasi saatnud. Seepeale Kelpman lihtsalt hakkab kunstnikuks, samm-sammult, kivihaaval on ta ise avastanud ja loonud oma katsetustele alusmüüri, kuhu on tänaseks päevaks kasvanud ainult talle iseloomulik „omailm“.

Kui helistan talle ühel vihmasel hommikupoolikul, et küsida nii oksjonitöö kui iseseisvalt kunstnike hulka astumise kohta ning niisama (kunsti)juttu ajada, hakkab Rein toru otsas muhelema. „Muidugi oleks olnud tore kuskil koolis lapsepõlve pikendada, sotsiaalset võrku punuda, keegi oleks öelnud, et tee nii ja siia pane rohkem ning materjale oleks lahedamalt saada olnud, aga kes teab, kuidas siis jälle asjad oleks läinud.“ Nii et mingil äraspidisel moel võime ikkagi tänada omaaegset kunstiinstituuti tänase kunstnik Rein Kelpmani eest.

„Talvine maastik“ oli eksponeeritud 1986. aastal Tallinna Kunstihoone Galeriis Kelpmani esimesel personaalnäitusel, millega tal õnnestus oma nime juba laiema avalikkuse suhu sobitada. 1980ndate keskpaigas oli tema loomingus tekkimas teatud üleminekuperiood, kus raskuskese hakkas figuraalsetelt kompositsioonidelt üha enam kalduma värvikoosluste uurimise poole, algas stiliseerimise ja lihtsustamise periood. „Maalisin seda talvel, mäletan, et oli hästi külm aeg, taevas oli selge ja ilusate värvidega. Ega mul mingit kindlat kohta peas ei olnud, kes see ikka oskab öelda, kus seal alateadvuses kõik mälestused istuvad ja millal välja tulevad,“ vastab Kelpman, kui küsin, kas ta mäletab, kuidas ta seda tööd maalis ja kas sarnane maastik ka kusagil päriselt eksisteerib. „Emotsionaalselt on kõige lihtsam ikka maalida sama aastaaega, mis akna taga on, siis on see kõige ehtsam ja siiram. Inimene pole ju nii tuim tükk, et marsib läbi terve aasta ühtviisi, midagi tajumata, mõeldes ainult, et saaks arved makstud,“ lisab ta mõtlikult.

Järvi Pust

< tagasi