Uudised > Haus Galerii - 18 aastat kunstioksjonite traditsiooni Eestis - suurepärased teosed näitusena publiku ees!

Haus Galerii - 18 aastat kunstioksjonite traditsiooni Eestis - suurepärased teosed näitusena publiku ees!

 

Kunst kui enesemääratluse vahend ja ühiskondlike protsesside peegeldaja

 

Haus Galerii kunstioksjonid toimuvad regulaarselt iga aasta aprillis ja oktoobris. Pikaajaline traditsioon, mis on toonud eestlaste tagatubadest välja hulganisti suurepäraseid kunstiteoseid, mis muidu oleksid avalikkusele teadmata ja tundmata jäänud.  Oli aegu, kus teatud perioodi kunsti varjati ja oli aegu, kus kunstiga poliitilistele eelistustele demonstratiivselt vastu astuti. Haus Galerii oksjoninäitusel olevad 54 teost annavad ülevaate eesti kunsti ajaloost, andes meile võimaluse läbi nende pildiruutude, nagu minevikuakende, vaadata, analüüsida ja määratleda tänaseid ühiskondlikke protsesse.

 

AMANDUS ADAMSON (1855–1929). Skulptuuri allegooria (dekoratiivne reljeef putodega). 1896–97. Kipsvaland (kastitaolises puuraamis). 18 x 60,5 cm

 

Alustame 19. sajandi lõpust pärinevast Amandus Adamsoni teosest. See oksjoni varaseim teos on ühtlasi ka märkimisväärseim ja põnevaim ning esindab meie nimekaimat skulptorit. Kujuri kuulsaim töö on kindlasti tuntud kõigile tallinlastele – Russalka mälestusammas 1902. aastast. Haus Galeriis võib sel sügisel näha aga tema antiikmütoloogia ainelist kipsvalandit putodega, mis viitab ka renessansiaja kunstikäsitlusele ja kannab pealkirja “Skulptuuri allgooria” ning pärineb aastast 1896–97. Teos on eskiis friisile Peterburi Mihhailovski lossis.

 

Järjepanu võib nimetada autoreid, kelle olulisus eesti varases kunstiloos on äärmiselt silmapaistev. Ado Vabbe – “Pallase” kunstikooli asutajaid ja juhtfiguure, avangardistlik kunstnik ja teenekas pedagoog, kes on pannud aluse mitmete hilisemate kunstisuurkujude karjäärile.  Vabbe tundis ka tollast vene kunsti suurkuju Vassili Kandinskyt, kellega nad tutvusid Narvas, omades hilisemat kontakti ka Vabbe õpingute ajal Saksamaal. Eesti kunstnikud olid väga avatud tollastele uuenduslikele kunstivooludele, neil oli kirg reisida, õppida, areneda, tunda end osana suuremast maailmast, kus ka neil oli midagi määrata.  Meie 20. sajandi II maailmasõja eelses kunstipärandis peegelduvad väga otsesed tollase Euroopa mõjutused, mida siinsed andekad kunstnikud edasi arendasid ning oma loomingus täiuseni viisid. Kuigi Vabbe eksperimentaalne looming on kunstiturul muutunud väga haruldaseks, on ta Hausi oksjonil esindatud koguni kahe teosega -  varasest, 1912–13. aastast pärinev akvarell “Maastik raudteesillaga”, mis on ära märgitud ka Vabbe mälestusnäituse kataloogis (EKM 1972) ja õlimaal “Külapoes” 1940ndatest.  Vabbe oli tundliku ja väga isikupärase käekirjaga kunstnik, oma hiilgeaegadel teati teda graafiku ja raamatuillustraatorina, kelle looming on kaunistanud pea sadakonda tollast väljaannet, kaasa arvatud Marie Underi teoseid. Nõukogude perioodil tõmbus Vabbe oma loomingus tagasi ning oli emotsionaalselt väga mõjutatud tollase valitseva partei kunstivabadust pärssivatest hoiakutest. Tema eksperimentaalsus ja spontaansus on temast teinud aga aegade lõpuni eesti kunsti ühe silmapaistvama ja loomingule pühendunuma kunstniku üldse.

 

Rariteetide ritta tuleks seada ka Günther Reindorffi teos. Tema oksjoninäitusel olev söejoonistus “Toila maastik” 1925. aastast on maaliline ja muinasjutuline.  Muinasjutulik salapära saadab kogu Reindorffi loomingut, suurepärase virtuoosse joonistajana on temalt jäädvustunud meie kunstilukku illustratsioonid Fr. R. Kreutzwaldi teosele “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Maagina suudab Reindorff oma mustvalged joonistused muuta värvikaiks, väikesed formaadid näivad suurtena ning teoseruutu mahub enam kui lihtsalt maailm, see on detailide pillerkaar, millest joonistub endassehaarav ja usutav süžee. Muinasjutud saavad tõeliseks ja maastikud tunnetatavaiks. Vaadates meie kunstiajalugu läbi seesuguste geeniuste nagu seda on Reindorff, kellele võib graafikuna kõrvale tuua veel Eduard Wiiralti, peaksime oma kunsti üle üksnes uhkust tundma.

 

Eduard Wiiraltilt on oksjonil esindatud kolm teost - 1936. aastast pärinev puugravüür “Claude”, 1929. aastast “Naine tiigripojaga” ning 1937. aastast “Lapsed”, linoolsügavtrükk, mis on Wiiralti loomingus üks tundlikemaid ja armastatumaid töid läbi aegade.  Lapsed olid kindlasti Wiiralti üheks lemmikmotiiviks. Kuigi tal endal lapsi ei olnud ja tal puudus nendega isiklik kogemus, oli ta võlutud laste vahetust iseloomust ning ilmekatest nägudest. Lapsed sümboliseerisid Wiiralti jaoks teatud süütust, puhtust, elu groteskist puutumata olemist. Lisaks alatisele motiivitundlikkusele oli Wiiralt perfektne ja filigraanne asjatundja igas graafikatehnikas. Ta suutis oskuslikult valida just kujutatavale teemale sobivad töövõtted, millega kogu mõtte- ja tundeilu peenelt välja tuua. Wiiralt võib olla oma loomingus leebelt ja õrnalt emotsionaalne, kuid samas ka jõuliselt ja räigelt tõetruu, kui vaadata teda läbi oksjonil oleva pildi “Lapsed” ning liikuda mõttes edasi rahvuslikku paatost sümboliseerivale “Viljandi maastikule” või sealt tema Hironymos Boschi filosoofiat järgivale “Põrgu” kujutamisele.

 

Kunstiajaloolane Mai Levin, kes on Wiiralti loomingu põhjalikeim uurija ja selle lahtimõtestaja, on öelnud, et parem igas kodus üks tiražeeritud Wiiralt kui mõni keskpärane õlimaal. Pidades silmas graafika tehnilist poolt, kus autori  valmistatud trükiplaadilt on võimalik teha mitu tõmmist, mis võiks ju graafika pealtnäha odavamaks teha, kuna seda pole üks originaal, vaid mitu, ei saa see tehniline võimalus olla väärtuse mõõdupuu, pigem on see privileeg, et Wiiralti teoseid on täna rohkem kui vaid üks iga plaadi kohta. Wiiralti puhul on keeruline öelda, kui suured olid tema teoste tiraažid, sest tihti puudus tema töödel tiraažimärgistus. Wiiralti meisterlikkust eesti 20. sajandi kunstis võib võrrelda Düreri omaga saksa 16. sajandi kunstis, kuna sellise talendiga graafikud ja joonistajad on alati ja igavesti geniaalsed erandid ning Wiiralt on selleks jäänud tänaseni – tipuks, kellest eeskuju võtta ja kelle töövõtetest õppida.

 

Kindlasti ei saa autorite seas märkimata jätta oksjonitele eriti harva pakutavat Kristjan Rauda. Võimas rahvusromantik ning oma ajastu jõuline esindaja, kelle teostes oli isikupärast, ainult talle omast kujutuslaadi. Talle on omased kividena tahutud figuurid, kalevipoeglikud, kõike võitvad meeskangelased ja mustvalged taevastesse pürgivad maastikud, männid ja kaljused rannad.  Kuigi Raud õppis Peterburis, Düsseldorfis ja Münchenis, oli tema inspiratsiooniallikaks siiski mitte tollane euroopa kunst, vaid eesti rahvaluule, mis kombineerus autori enda muinasjutulise maailmanägemisega. Kristjan Raud oli rahvaluule ja vanavara suur austaja, mida ta ise kogus, ning ta aitas ka asutada Eesti Rahva Muuseumit. Eraldi seeriana võib tema loomingus välja tuua just Kalevipoja ainelised teosed. Oksjonil näeb tema 1928-38. aastal valminud guašši “Sõnajalgade keskel”. Kollektionääridele peaks see töö pakkuma erakordset võimalust oma kogu täiendamisel, kuna Haus Galerii oksjonitel on 18 aasta jooksul Kristjan Raua teoseid olnud pakkumisel vaid viiel korral.

 

Eraldi tuleb rõhutada ka Paul Burmani teost “Hobune” 1930ndate aastate algusest. Tuntud akvarellisti Karl Burmani venda Pauli peetakse eesti esimeseks ekspressionistiks, kelle jõuline maalimislaad oli silmapaistev juba tema eluajal –   tugevad sügavad toonid, lopsakad rohelised ja tugevad mehelikud pruunid –  meisterlik koloriidikäsitlus, selgelt loetavad pintslilöögid. Paul Burmani maalid on eelkõige psühholoogilised eneseväljendused, mis keskenduvad kujutatava karakterile, olgu selleks maastikud, portreteeritavad inimesed või hobune, nagu Haus Galerii oksjonil. Sügavuti liikumine oli tema tunnusjoon, nii töölaadis kui ka inimesena. Liigne tundlikkus kahjustas oluliselt ka kunstniku enda psüühikat, Paul Burman veetis oma elu lõpuperioodi Seewaldi psühhiaatriakliinikus.  Samas võib seda tundlikkust  pidada omamoodi pandiks loojatalendi eest. Täielikult kunstile pühendunud loojatega on läbi aegade käinud kaasas mõneti ennast hävitav natuur, meenutades või Vincent Van Goghi, ometi muutub see äärmus nende teostes läbinägelikuks maailmakujutamiseks, millele tavapsüühika kindlasti alla jääb.

 

Oksjoni ekspositioonist võiks kõneleda lõputult, oluline on selle kunstiajalooline kronoloogia, mis toob välja nii meie varase kunsti näited, kui liigub ajas edasi läbi sõjajärgse perioodi kaasaega. Igal autoril on siin oma koht, nimekas rida pallaslasi, kellest ei saa märkimata jätta oksjonitel ääretult harva ja olulist autorit, kelleks on Karl Pärsimägi. Tema teoseid leidub Eestis tõesti vaid väga üksikutes kollektsioonides. Pärast õpinguid Konrad Mäe ja Ado Vabbe juures Pallases suundus Pärsimägi Pariisi. Elatudes juhutöödest ning annetustest, pidas kunstnik ilmselt kõige olulisemaks vabadust, mida ei piiraks institutsionaalsed raamid. Saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaal Karl Pärsimägi arreteeriti ning hukati. Lühikesest elueast hoolimata jõudis Pärsimägi tõusta üheks eesti tunnustatumaks kunstnikuks, kes kerkis esile vahetult enne Teist maailmasõda.  Kunstnik keskendub värvide koosmõju uurimisele, avastades neis üha uusi ja uusi võimalusi. Tema kompositsioonid ja maalimise suunad on kantud tolle aja Euroopa vaimsusest, mida Pariis endas kandis. Impressioon lihtsatest vaadetest ja esemetest, kus me loeme eelkõige värvi ja veelkord värvi, seda kuidas üks pooltoon teist assisteerib või täistoon domineerib. Pärsimäe looming on rütm, muusika, mis otsib aina täpsemaid ja täpsemaid kooskõlasid.

 

Pallase teise põlvkonna juhtfiguurilt Elmar Kitselt on oksjonil haruldane varane töö “Talvine linnavaade uisutajaga” 1941. aastast, mis viib mõtted Pieter Bruegheli talvisele maastikule linnupüünisega. 1960ndatel sai Elmar Kitsest silmapaistev abstraktsionist, kelle monokroomsed tööd mõjusid uuenduslikena, realistlike kompositsioonide strukturaalne kujutamine ühes värvigammas sai tema hilisloomingu tunnusjooneks. Oksjonil võib näha sellest perioodist teost “Kompositsioon roosas raamistuses” (1969).  Johannes Võerahansu, Eduard Ole, Lepo Mikko, Richard Uutmaa, Andrei Jegorov – need kõik on nimed, kes vääriksid eraldi peatükki ja kelle töid võib Haus Galerii oksjonivalikus näha. Üliandekate, ent kahjuks noorelt surnud kunstnike rida täiendab käesoleval oksjonil ka Paul Liivak.

 

Mõistagi ei möödu oksjon ka moodsa kunsti klassikutest, kes on jätnud oma jälje nõukogude perioodi kunsti. Vaatamata meie esimeste rahvuskunstnike Pariisi ihalusele identifitseeritake eesti kunsti täna Ida-Euroopa kontekstis, kuigi me oma enese hinnagul asume kusagil Ida ja Lääne ning Põhjamaade vahel, püüdes end määratleda võimalikult sõltumatutena. Juba mõnda aega tagasi moodustati Londoni Tate Gallery juurde Ida-Euroopa kunstiostu komisjon, kuhu kuulub ka Eesti esindajaid.  Rahvusvahelise üldsuse huvi all on just eelkõige siinne hilisnõukogude perioodi looming, mis on omaette nähtus maailma kunstiajaloos ja milles väljendusid nii lääne uuenduslikud suunad, popkunst kui ka tollase loomepoliitikaga vastanduv nonkonformistlik mentaliteet. Sellistest teostest võib oksjonilt leida Jüri Arraku teose 1966. aastast “Inimesed”, samuti on selles nimistus Olev Subbi, Leonhard Lapin, Tiit Pääsuke, Jaan Elken ja täna Prantsumaal resideeruv Rein Tammik.  Eraldi tuleb välja tuua eesti moodsa kunsti klassika üks tundlikuim ja omanäoliseim autor Peeter Mudist, kes hiljuti meie hulgast lahkus, kuid kelle loomepärand oma erakordse impressionistliku koloriiditajuga on ületamatu, samas on tema maalimängud seotud üksnes talle omase kummastava absurdifilosoofiaga, mida ei kohta mitte ühegi teise eesti kunstniku loomingus.

 

Meie kunstipärand on mitmekesine, ülimalt professionaalne ja erakordne. Kõik need kunstnikud, kellest me täna kõneleme, on olnud kunstnikud jäägitult, mitte üksnes inimesed loojatena oma äärmuslikes ja tundlikes maailmades, vaid need, kes on peegeldanud oma aega ja ühiskonda. Meie kustnikud on jäädvustanud ajalugu, loonud märke, mida lugeda ja mille abil dekodeerida meie rahvuslikku olemust ning määratleda meie kuuluvust ja osalust kogu maailma kultuuriruumis. Tänases mastaapses rahvastike segunemises, kus identiteet on muutunud eksistentsiaalseks küsimuseks, on oluline süveneda märgistikku, mida üks rahvus omab, sest üksnes ennast tundes oleme me vabad mõistma ka teisi.

 

Kunst on kõnekas.  Oksjoninäitused on ühelt poolt küll “kunstimüügi üritused”, kus me püüame hoida elus kunstiprotsesse tervikuna, tasakaalustada kunsti olemasoluga majanduspoliitilisi sfääre, tegeleda filantroopiaga, kuid teisalt on need näitused ka võimaluseks vaadata tagasi meie oma ajalukku, tungida kunstnike mõtetesse ja kuulata seal kõrval omaenda mõtteid, mida määrab juba tänane ja hoopis teine, kuid ometi seesama maailm.

 

Piia Ausman

Haus Galerii

< tagasi