Kevadoksjon 2010

08.04.2010 00:00

Elmar Kits, Erich Pehap, Leopold Ennosaar, Olev Soans, Edgar Valter, Evald Okas, Viktor Leškin, Ilmar Malin, Karl Burman (junior), Märt ja Magda Bormeister, Felix Randel, Ilmar Torn, Malle Leis, Herman Talvik, Valdur Ohakas, Richard Uutmaa, Lembit Saarts

1950ndate aastate keskpaik oli eesti kunsti jaoks ehk üks karmimaid. Mõned aastad varem oli hakatud kruve keerama ning eesti kunstnike mõnitamine ja alandamine saavutas oma kõrgpunkti. Mitmed endise aja superstaarid nagu Ado Vabbe pidid avalikel koosolekutel püsti tõusma ning tunnistama alandlikult oma saamatust nõukogulike teoste loomisel, Adamson-Eric töötas saapavabrikus lihttöölisena, mitmed autorid pidasid aga targemaks avalikkuse ette oma kunstnikumina enam mitte toppida. Nii näiteks võtab aja maha Aleksander Vardi. Samuti oli suur osa kunstnikkonnast Eestist lahkunud, sealhulgas üks sõjaaegse kunsti eredamaid tähti Endel Kõks.
Muide, oma pagulaskirjades on Kõks meenutanud, kuidas ta vahetult enne minekut laenas oma hea sõbra Elmar Kitse käest taskunoa ja lootis selle veel viimasele kunagi tagasi anda. Seda võimalust aga muidugi ei avanenudki. Kõks, kes reisis mööda maailma ja jätkas eesti kunstnike head tava käia maailma avastamas ning suuremat plaani hankimas, oli raudse eesriide taha suletud Kitsest täiesti ära lõigatud. Viimane kuulus aga omakorda põlvkonda, kellel ei lubatud enam käia Capril, Pariisis, Ahvenamaal, Roomas, Berliinis ja nii edasi, vaid kes pidi leppima Eesti ning vennasvabariikidega. Elmar Kits, kes oli ehk üks prantslaslikumaid kunstnikke siinses prantsusepärases kunstis, ei saanudki pärast sõda enam välismaale ja Pariis jäi tema jaoks suureks unistuseks. Tema sunniti leppima sellega, et 1955. aastal pakuti võimalust minna koos Richard Sagritsaga Karjalasse (muidugi Nõukogude-Karjalasse). Kitse laad on siin võrreldes kümnekonna aasta taguse ajaga tunduvalt muutunud. Enam ei improviseeri pintsel niisama sinna-tänna, vaid on kontrollitud ja realistlik. Säärased olid ajastu nõuded, kuid Kitse jaoks ei tule needki mitte pingutusena, vaid loomulikuna. Asjata ei nimetatud seda kunstnikku Eesti Picassoks – samamoodi võis ta töötada väga erinevates laadides, väga erinevate motiividega. Loodus aga jäi selle müürsepa poja suurimaks imetlusobjektiks elu lõpuni: nagu kogu tema põlvkonnale, kes – kui tsiteerida Olav Maranit – mäletas veel, mis tunne see on, paljajalu üle kastemärja heina kõndida.
Ka nii mõnedki teised autorid keskendusid toona maastikule või linnavaatele, kuna need pakkusid võimalust olla neutraalsed: nii ei pidanud nad kujutama nõukogulikku atribuutikat, küll aga said alles hoida isamaa- ja kodutunnet. Oli ka neid, kes avastasid enese jaoks inimese kujutamise.
Ometi ei tähendanud ka need keerulised kümnendid päriselt eesti kunsti täielikku kapseldumist. Jah, reisimisvõimalused olid suuresti ära võetud, kuid sellest hoolimata sai ju kusagil aeg-ajalt käia. Kui sa ei olnud just akadeemik, nagu Evald Okas, kes võis imetleda isegi Milanot, siis vähemalt lubati sul käia vennasvabariikides. Nii tulevad esimest korda eesti kunsti asiaatlikud motiivid: enda jaoks avastatakse Taga-Kaukaasia ning Kagu-Aasia. Ilmar Malini retked sinnakanti ongi ehk tuntuimad. Ta võttis kaasa rulli tapeeti ning mõned head sõbrad ja kindla otsuse, et sel reisil ei maali ta postkaardivaateid, vaid inimesi. Ka Ukraina kuulub uute sihtmärkide hulka: Viktor Leškini maalid sealtkandist on õigupoolest ühed esimesed Krimmi vaated eesti kunstis pärast Johann Köleri omaaegseid legendaarseid maale.
Ja ometi jäi eesti kunstnike enamik truuks kodumaale. Ilmekaim näide on siinkohal Richard Uutmaa, kes kuuldavasti ei soovinudki kuhugi minna, vaid leidis lõputut inspiratsiooni mootorrattaga mööda Eestit kihutades ja siit maalimotiive otsides, kuigi parima osa leidis ta ikka ja jälle kodukülast Altjalt. Või ka Karl Burman, kellel ei saanud kunagi küll Tallinna vanalinnast ja Piritast. Või Valdur Ohakas, kes oli osaline selles pöördes eesti kunstis, mis nägi Tartu motiivide kadumist ning Tallinna motiivide esilekerkimist.
Eesti looduse võtavad oma töödel lahti Bormeistrid, kuid Ilmar Torni jõuline arhailisuselembus sunnib taas mõtlema selle motiivi kestvusele pärast sõda. Miks kujutati ikkagi toona sedavõrd palju maatöid, kuigi autorkond oli juba ammu urbaniseerunud? Võib oletada kahte põhjust. Ühelt poolt olid kunstnikud oma sotsiaalselt päritolult ikkagi maalt pärit, põllumeeste-talupoegade lapsed. Teiselt poolt aitas arhailiste maatööde kujutamine alles hoida midagi väga "eestilikku" – ja seda keset ränka Nõukogude perioodi.
Suure erandi toonaste loodus- ja linnavaadete seas moodustab Felix Randeli "Võidupidu". Kummaline joobumus ja ekstaas on siin segamini löödud teatud ähvarduse ja jõuga. Jah, humoorikas küll, kuid vormimütsis mees püssiga ei ärata just usaldust, vaid mõjub täiesti kontrollimatu jõhkardina. Mille võitu tähistatakse? Kelle võitu kelle üle? Ja kas on see tõesti vaid pidu või hoopis mingi laiema võimusuhte põlistamine?
Sama ootamatuna, kuid hoopis teise nurga alt mõjub Herman Talviku töö. Rootsis erakuna elanud kunstniku nägemused olid alati ühtlasi ka visioonid – võimsad, üleelusuurused, jõulised ja kujundlikud. Säärane laad ei oleks eales saanud võimalikuks siinpool piiri, kuid seal küll. Samas ei pea me arvama, et Talvik oli säärane tänu tema viibimisele rahvusvahelises kontekstis. Talvik, nagu öeldud, oli erak, kelle majakese juurde tuli talviti mitu tundi suusatada, enne kui korstnast tõusev suits paistma hakkas. Ei mingeid biennaale ega triennaale, vaid eremiitlik eraldatus. Eesti kunsti tõid rahvusvahelisuse ikkagi hoopis need autorid, kes elasid siin ja kunagi välismaale ei läinudki...

ELMAR KITS (1913–1972)
Äänisjärve kaldad. 1955
Õli, lõuend. 26,3 x 81 cm
Alghind 56 000

ERICH PEHAP (1912–1981)
Eesti neiu. 1955
Sangviin, paber. Vm 41,5 x 34,7 cm
Alghind 6 000

LEOPOLD ENNOSAAR (1920–1999)
Talvine Tallinn. 1958
Akvatinta. Plm 28 x 19,3 cm
Alghind 3 500

OLEV SOANS (1925–1995)
Talvemaastik. 1958
Akvatinta. Plm 17 x 33,2 cm
Alghind 4 000

EDGAR VALTER (1929–2006)
Igor. 1958
Kuivnõel. Plm 31,5 x 23,8 cm
Alghind 6 000

EDGAR VALTER (1929–2006)
Istuv tüdruk. 1973
Õli, lõuend papil. 48 x 69,5 cm
Alghind 17 000

EVALD OKAS (s 1915)
Milaano toom. 1961
Ofort, akvatinta. Plm. 31,8 x 35,4 cm
Alghind 9 000

VIKTOR LEŠKIN (1914–1998)
Gursuf. Tšehhovi maja. 1961
Õli, lõuend. 54,5 x 65,5 cm
Alghind 19 000

ILMAR MALIN (1924–1994)
Vaibakudujad. 1961
Tempera, papp. Vm 47,8 x 72 cm
Alghind 42 000

KARL BURMAN juunior (1914–2001)
Pirita. 1961
Akvarell. Vm 29 x 40,7 cm
Alghind 15 000

MÄRT BORMEISTER (1916–1991)
Kannud, aed- ja puuviljad. 1962
Monotüüpia. Km 48,8 x 68,2 cm
Alghind 15 000

MAGDA BORMEISTER (1918–1995)
Aasalilled. 1963
Õli, papp. 69,5 x 49 cm
Alghind 17 000

MAGDA BORMEISTER (1918–1995)
Vaikelu ananassiga. 1969
Monotüüpia. Km 38 x 48,5 cm
Alghind 7 000