1950ndad ja 1960ndad tõid uusi jooni vastusesse küsimusele, mida tähendab "oma" ja mida "võõras". Asjad olid mõneks ajaks paigale loksunud. Välismaale õppima minekust ei rääkinud enam ükski tervemõistuslik, sest teati, et muidu oleks ta sarnaselt Ülo Soosterile või Valdur Ohakale küll piiri taha saadetud, kuid mitte kunsti, vaid näiteks kaevandamise või metsatöö uusi nippe õppima. Need, kes olid läinud, need olid läinud – nende kunst oli justkui olematu ja neist ei räägitud. Need, kes olid jäänud, need olid jäänud – ja isegi kui neile antud vabadus oli kitsuke ja illusoorne, oli see siiski teatud vabaduse oaas keset repressiivset ühiskonda ja masendavat keskkonda. Mis puutub kunsti sisulistesse küsimustesse, siis "rahvusliku" stiili üle enam ei arutletud. Kuigi teravik suunati nüüd aktiivselt välismõjutuste vastasele võitlusele, ei olnud selle suunamise eesmärgiks "oma" kaitsmine. Kõik, mis kuulutati mandunuks ja degradeerunuks, oli vastupidine Nõukogude korrale ja olmele.
Kunstnike võimalus säärases olukorras, kus nende isiklik subjektiivsus kästi asendada mingi jabura ühiskondliku objektiivsusega, oligi enam-vähem üks: siirduda aladele, kus poliitikat poleks. Eesti autori jaoks oli sääraseks alaks mitte unenägu, linn või inimene, vaid loodus. Kunstis oli ju aktiivne veel põlvkond, kellel oli säilinud tihe kokkupuude loodusega, mille keskel oli üles kasvatud. Võtkem kasvõi Günther Reindorff, kes oli asjaomastes ringkondades samavõrd hinnatud nii kunstniku kui kalamehena. Ja ta tõmbas suuri purakaid. "Põhja-Saaremaa rand" on ilmselt samuti valminud ühel Reindorffi kalastusretkel. Poeetiline, kerge, äärmiselt palju õhku ja merd avav töö kuulub ainukordsena eesti joonistuskunsti grand old mani kuldvaramusse.
Ka Evald Okase dramaatiline "Vaskna järv" on säärane kodumaa kujutamine, kus uue traktorijaama asemel imetletakse looduse võimsaid meeleolusid, millest ammutatakse inspiratsiooni nii atmosfääri loomisel kui ka värvikooskõlade otsimisel. Või "Õhtune Soonda küla", mis valminud Okase kuulsas 1950ndate lõpu-1960ndate alguse Saaremaa-Muhu tööde sarjas ning kus kunstnik kujutab kadunud maailma. Tuuleveskid, mis mehhaniseeritud ajastul ei kujutanud endast enam mingit majanduslikku mõtet, olid selleks ajaks muutunud etnograafilisteks mälestusmärkideks ja endiste aegade tunnistajateks. Okase improviseeriv ja hoogne laad ning eksimatu värvivaist väljendavad aga pigem joie de vivre'i, elurõõmu, kui nostalgiat ja nukrust. Ka Raivo Korstniku "Suvehommik" kuulub siia ritta, pakkudes äraliikumist ahistavast nõukogude olmest ning juurdepääsu rikkumatule sfäärile: looduse poolt tekitatavatele meeleoludele.
Ado Vabbe meisterlik "Linnavaade televisioonimastiga" on aga teisest puust. Siin taaselustub temagi loomingus tähtsal kohal olnud "kodus ja võõrsil" teema veel kord, kuid sootuks teise nurga alt. Nooruses väga palju ja mitte eriti tagasihoidliku rahakotiga reisinud Vabbe pöördus 1950ndatel sageli tagasi mälestustesse, kujutades näiteks keset Stalini-aega mingeid munkasid! Nüüdki on see vaade mingi kummaline segu Tartust ja Hispaaniast, kummalisest lõunamaisest arhitektuurist ning põhjamaisest sinihallist taevast.
Ent veel üks tendents torkab silma. Kui 1950ndatel siirduti loodusesse ja otsiti sealt pelgupaika, siis 1960ndad toovad eesti kunsti peomeeleolud. Modellideks saavad nüüd muusikud, tantsijad, huvitavad tüübid, aktid, toimumispaikadeks aga kerkivad veskite ja talumajade asemel lokaalid, kõrtsid, teatrid. Evald Okase puhul lahendab mõistatuse tema tuuritamine välismaal: neegertantsijanna kohtamine Pariisis oli palju tõenäolisem kui "Tarvase" või "Kaunase" restoranis. Kuid on silmatorkav, et pärast Wiiraltit kujutab taas üks kunstnik välismaale jõudes mitte anonüümseid linna ja lilli, vaid inimest. Kord eksootilise tüübina, kord huvitavate näojoontega, kuid Okase teostesse kerkib nüüd taas inimene. Aleksander Vardi "Baleriin" peegeldab pigem seda Elmar Kitsegi teostest tuttavat taotlust pöörduda erinevate kunstialade poole, et seeläbi demonstreerida "kunstisfääri" puutumatust muust maailma kärast. "Baleriin" on ilus, õrn ja rikkumatu – just täpselt selline, nagu Vardi soovis, et oleks ka kunst ise. Hoopis teisest ooperist on Richard Kaljo tuntud leht "Kvartett", mis naudib joobumust, meelelahutust, peomöllu. Õrnade tunnete asemel tegeletakse siin puhta rõõmuga. Või Edgar Valter, kelle aktilooming pole ehk nii tuntud kui tema sürrealistlik-fantastilised nägemused. Enam pole siin tegu kangelaskarjakuga, vaid meelelise naudingu rõhutamisega – peale hakkas tulema põlvkond, kelle jaoks küsimused "kodust" ei omanud enam sedavõrd suurt tähtsust kui varem. Nüüd said oluliseks kunstilised uuendused, edasiliikumised, linlikud keskkonnad, muutunud inimesetähendused. Selle muutuse üheks osaliseks oli ka Evald Okas, kes suutis võrdväärselt kujutada nii Soonda tuulikuid kui pea abstraktsuseni ulatuvas laadis suurlinna. Küsimus, kas see linn on Eestis või mitte (kuigi ta ilmselgelt ei ole), ei oma enam tähtsust. Hoopis olulisem on vaadata, mis see linn siis on? Millised on tema struktuurid? Tema võnked? Milline on see kaasaja rütm, mis meie elusid määrab? Sest lõppude lõpuks oleme ju kõik maailmakodanikud, isegi kui meid eraldab teineteisest raudne eesriie.

GÜNTHER REINDORFF (1889–1974)
Põhja-Saaremaa rand. 1959
Pliiats. Lm 22,9 x 38,8 cm
All paremal: GRff. 59
Tagapapil: GReindorff Põhja-Saaremaa rand.
Alghind 28 000

EVALD OKAS (s 1915)
Vaskna järv. 1959
Õli, lõuend. 65 x 100 cm
All paremal: E. Okas 1959.
Pöördel alusraamil: E. Okas. Vaskna järv. Õli 1959.
Alghind 59 000

ADO VABBE (1892–1961)
Linnavaade televisioonimastiga. 1960
Akvarell, guašš. Lm 50,7 x 55,2 cm
All paremal: A Vabbe
Pöördel TKM deponeeringu märge: TKM aj 76/9-1961.
Alghind 31 000

EVALD OKAS (s 1915)
Õhtune Soonda küla. 1960
Õli, lõuend. 65 x 100 cm
All paremal: E,Okas 1960.
Pöördel ülal vasakul: E,Okas 21. VI. 60. Muhu
Pöördel alusraamil: E. Okas. Õhtune Soonda küla. 1960
Alghind 52 000

RAIVO KORSTNIK (1932–1992)
Suvehommik. 1960
Õli, papp. 25 x 35 cm
All vasakul: RK 60
Pöördel: Suvi. Hommik. 1960. Kõpu-Tipu. R.Korstnik
Alghind 13 000

ALEKSANDER VARDI (1901–1983)
Baleriin. 1960
Akvarell. Vm 39,3 x 27,4 cm
All paremal: AVardi 1960
Alghind 15 000

EVALD OKAS (s 1915)
Neegertantsijanna (sarjast „Pariis“). 1962
Kuivnõel, akvatinta. Plm 48,5 x 31,8 cm
All vasakul: Neegertantsijanna. Kuivnõel, akvatinta III 4/15
All paremal: E,Okas 962
Alghind 10 000

VALDUR OHAKAS (1925–1998)
Karjala maastik. 1960ndate algus
Õli, paber. 60 x 80 cm
Signeerimata
Alghind 14 000

EDGAR VALTER (1929–2006)
Akt. 1962
Õli, kartong. 72 x 50 cm
All paremal: EV 62
Alghind 19 000

RICHARD KALJO (1914–1978)
Kvartett. 1965
Linoollõige. Km 44,8 x 29,5 cm
All paremal: RKaljo
Alghind 11 000
44.8 x 29.5 cm

ANTS VIIDALEPP (s 1921)
Saunas. 1966
Õli, lõuend. 88 x 63 cm
All vasakul: A. Viidalepp 66
Alghind 43 000

EVALD OKAS (s 1915)
Naine lokaalist. 1967
Õli, papp. 50 x 35 cm
All paremal: EOkas 1967
Pöördel: E.Okas 6.V 967 Montreal Naine lokaalist Õli
Alghind 44 000

EVALD OKAS (s 1915)
Linn mere ääres. 1968
Söövitus, akvatinta. Plm 32 x 48,7 cm
All vasakul: Linn mere ääres. Söövitus, akvatinta 12/15
All paremal: E,Okas 968
Alghind 12 000

|?>