"Kodus ja võõrsil" eesti kunstis. 1940-1960

14.10.2009 00:00

Sügisoksjon 2009

„Kodus ja võõrsil“ teema muutus eesti kunstis kolmandat korda aktuaalseks 1940ndatel – ja seda kolmanda nurga alt. Esmakordselt ei toimunud valikud enam vaba tahte alusel. Kui Konrad Mägi või Ants Laikmaa olidki sunnitud välisreise ette võtma ka teatud poliitiliste repressioonide tõttu – Mägi visati välja näiteks Piiteris asunud kunstikoolist, kuna ta osales 1905. aasta rahutustel –, siis nüüd olid nii lahkumised kui paigalejäämised palju dramaatilisemad. Kunstnike saatus peegeldas kogu rahva saatust ning traagilised põgenemised, viimastest paatidest napilt mahajäämised, ümbermõtlemised, perede lõhenemised, sõprade kaotamised ja muu säärane läbib ka kunstnike elulugusid. 1940ndad oli ellujäämise aeg kõigile – nii minejatele kui jääjatele – ning 1930ndate vaimus "Pariisis õppimisest" oli kohatu rääkida.
On silmatorkav, kuidas just sel perioodil ning ka 1950ndatel kasvab kodumaa kujutamise tähtsus. Ühelt poolt võib seda lugeda sotsrealismi nõuetest tulenevaks kombeks: fantaseerimise asemel pidi looma illusioone, ulmade asemel pidi kõneldama rekordlüpsist. Kuid on silmatorkav, et "koduseid" teemasid maalisid nii Eestis kui välismaal elanud autorid. Jutumärgid sõna "kodused" ümber on siinkohal kohased, kuna säärast kodu, nagu oli neil kunstnikel veel 1930ndate lõpus, ei olnud enam kellelgi.
Üks hingeminevamaid kodumaa kujutisi on muidugi Günther Reindorffi "Metsaoja". 50ndate eluaastate keskpaika jõudnud kunstnik on siin intensiivne, intiimne, ta pakib oma imepeenesse ja filigraansesse graveerimislaadi sisse nii metsad kui ojad, ja loob midagi säärast, mida võiks ettevaatamatult võrrelda sümfooniaga: massiivne, ülev, kõikehõlmav.
Säärase poeesia kõrval tuleb esile tõsta aga mitmeid linnavaateid, mis kujutasid sõja ajal purustatud kodu – Nigul Espe ja Eduard Maaseri tööd ei ole eesti kunstis oma teemavalikul sugugi erakordsed, vaid pigem ootuspärased. See, kuidas Espe eemaldub üldse Tartu kesklinnast ja tõstab Jaani kiriku torni maastiku kohale, jätab meile mulje, nagu ei olekski 1942. aasta, nagu ei olekski just sõda siit üle käinud ning nagu ei hõljukski kõige kohal hävitamise pahaendeline hõng. Kodu maamärk – kirikutorn – paistab lähenejale samasugusena, nagu ta on alati paistnud. Aleksander Pilari kümmekond aastat hiljem valminud töö seab fookusesse samuti kirikutorni, kuid hoopis teises võtmes. Siin ei ole Espe kodupoeesiat, tähendustest ja mälestustest tulvil jutustust, vaid pigem asjalik ja objektiivne ülevaade asjade seisust Tornide... vabandust, Stalingradi väljakul.
"Kodu" mõiste oli selleks ajaks juba otsustavalt muutunud ning kodutunnet hakati taga otsima enamasti süütutest maastikest, mille peal poleks inimesi või tühjaks jäänud talumaju, mille uksi pole pärast küüditajate lahkumist enam keegi sulgeda viitsinud. Selle perioodi nimekaim Eestimaa kujutaja oli kahtlemata Richard Uutmaa, kelle soojus ja siirus annab edasi seda lootust, mis on inimestel, kes on kõigest ilma jäetud. Muide, kui Uutmaa reisid mööda Eestit olid toona tavalised, siis väljapoole vabariigi piire sai ta vaid korra ja sedagi ühte vennasvabariiki. Kui veel 15 aastat tagasi oleks keegi öelnud Wiiraltile, Vardile või Grünbergile, et Armeeniast kaugemale ei saa, võinuks see mõjuda peaaegu et naljakalt. Kuid nüüd enam mitte.
Nüüd oli Jaan Grünberg Rootsis ja maalis traagilisi üksikuid puid, mis seisid üksinda tühjal väljal. Pariisi espriid polnud enam kusagilt võtta, sest hinge löödud haav oli liiga tugev. Just säärasena – üksikuna keset välja – pidi Grünberg end Rootsis tundma, sest päriselt ei sulandunud asukohamaa kunstiellu ükski siitläinu. Võtkem kasvõi ehk siinse kunsti viljakaima monotüüpiameistri Ants Murakini, kelle töödes kordub seesama motiiv. Ka Julius Gentalen maalib ikka ja jälle Eestit, seda isegi aastad, vahel isegi aastakümned pärast lahkumist. Fotode, kuid peamiselt siiski mälu järgi suudab ta üles maalida näiteks Pühajärve.
On märkimisväärne, kuidas eksiilisolijate kunst kujutas Eestit tunduvalt värvirõõmsama ja idüllilisemana, kui seda veel 1930ndatelgi tehti. August Jansen, kelle "Külatänava" kõrvale võiks asetada ka tema "Maastiku", kujutab ju nüüd suuresti samu motiive, kuid valgus pole enam nii pehme, värvid nii erksad, meeleolu nii muretu. Ka "Külatänav" on ilma kahtlusteta "ilus", kuid see ilu on juba midagi muud: täpsem, realistlikum, mitte nii idealiseeriv. Eestit on siin kergem ära tunda kui tema "Maastikus". Miks? Sest nüüd osati näha ilu ka kõige tavalisemas argipäevas. Osati rõõmu tunda ka vihmaste päevade, sammaldunud katuste, roigasaia, kivide, puude ja kõige muu üle. Seistes veere peal, kust oli juba nähtud, kuivõrd kergesti selle kõik kaotada võib, ei leitud enam vajadust kõike veel ilusamaks maalida, kui see juba oli. Sest see, mis oli alles jäänud, sellest piisas.

NIGUL ESPE (1907–1970)
Tartu Tähtvere alune. 1942
Õli, vineer. 21,8 x 26 cm
All paremal: Nigul Espe 1942
Pöördel: Espe, Nigul „Tartu Tähtvere alune“ õli 1942.
Alghind 14 000

GÜNTHER REINDORFF (1889–1974)
Metsaoja. 1943
Linoolgravüür. Plm 24 x 30,5 cm
All vasakul: „Metsaoja“ Linoolgravüür.
All paremal: G. Reindorff
Alghind 14 000

EDUARD MAASER (1916–1990)
Tartu vaade. 1944
Akvarell. Km 31 x 42,2 cm
All paremal: Ed. Maaser Tartus, 2.VI.1944
Alghind 11 000

JAAN GRÜNBERG (1889–1969)
Maastik puuga. 1940ndad
Õli, paber. Lm 17,8 x 24 cm
All vasakul: J. Grünberg
Alghind 14 000

ALEKSANDER PILAR (1912–1989)
Stalingradi väljak (Tornide väljak). 1951
Akvarell. Lm 30,8 x 41,5 cm
All vasakul: A Pilar 51.
Alghind 16 000

AUGUST JANSEN (1881–1957)
Külatänav. 1950ndate algus
Õli, lõuend. 54 x 78 cm
All paremal: A. Jansen
Pöördel: 18.12.52
Alghind 49 000

ANTS MURAKIN (1892–1975)
Punane puu. 1950ndad
Segatehnika, paber. Vm. 31,2 x 24,7 cm
All paremal: A Murakin
Alghind 11 000

ANTS MURAKIN (1892–1975)
Õhtune maastik. 1950ndad
Monotüüpia, segatehnika. Vm 22,5 x 34,2 cm
All vasakul: A. Murakin
Alghind 11 000

JULIUS GENTALEN (1903–1966)
Pühajärve vaade. 1953
Õli, lõuend. 54 x 72,5 cm
All paremal: J. Gentalen 53.
Alghind 35 000

JULIUS GENTALEN (1903–1966)
Vahused lained. 1950ndad
Õli, lõuend, papp. 55,5 x 71 cm
All vasakul: Gentalen
Alghind 29 000

RICHARD UUTMAA (1905–1977)
Meri. 1957
Õli, papp. 34,5 x 48,7 cm
All paremal: R. Uutmaa 57
Alghind 21 000

RICHARD UUTMAA (1905–1977)
Tormine meri. 1957
Õli, papp. 34 x 49 cm
All paremal: R. Uutmaa 57
Alghind 19 000