"Kodus ja võõrsli" eesti kunstis. 1920-1940

13.10.2009 00:00

Sügisoksjon 2009

Koduse ja võõra vaheline problemaatika jätkus eesti kunstis ka 1920ndatel ja 1930ndatel. Sarnaselt eelmistele kümnenditele jätkusid ka nüüd kunstnike füüsilised äraolemised – nende reisid nii õppimise kui kogemuste omandamise eesmärgil olid viinud või viisid neid Pariisi (Eduard Wiiralt, Roman Nyman, Arkadio Laigo), Soome (Agu Pihelga), Venemaale (Felix Randel, Andrei Jegorov, Elfriede-Margarethe Kingo-Espenberg, August Jansen), Itaaliasse (Roman Nyman, August Jansen), Hispaaniasse (Jansen), Norrasse (Nyman) või Ungarisse (Ants Murakin, Ernö Koch). Õppereisid ning kooliskäimised üle kogu Euroopa oli tavapärane praktika, mida soositi ka riiklikult erinevate stipendiumite näol. Kuigi kunsti rahvuse küsimused ei olnud kaotanud oma aktuaalsust – pigem isegi vastupidi – , mõisteti ka nüüd sarnaselt varasematele kümnenditele, et väikeriigi ainus võimalus on avardada oma silmaringi suurriikides. See ei olnud miinus, alaväärsuskompleks või midagi säärast, vaid pluss: väikeriigi kunstnikuks olemine ei lubanud jääda paigale, vaid sundis kogu aeg uusi impulsse otsima.
Sellest hoolimata ei ole eesti kunsti toonane üldpilt just väga kirju. Nn moevoolud jõudsid siia tükiti, hilinenult või tugevalt mugandunud kujul ning seetõttu võib öelda, et välismõjude kujundav jõud siinsele kunstile oli ehk pigem kaudne. Me ei tea vist midagi sõdadevahelisest eesti sürrealismist või dadaismist, kubism jääb ühe lühikese perioodi ja väikese grupi katsetada, ekspressionismgi esineb pigem kaude ja hooti, ning seetõttu võib näha, kuidas kodumaad kujutav postimpressionism oma eri variantides võtab sel perioodil sisse aukoha. Ilmselgelt prantslasliku espriiga kunstistiil kodustati ning varem Seine'i kaldaid ning prantsuse väikekodanlikku idülli kujutanud laad hakkas nüüd endalegi üllatuseks seiklema Läänemere randadel, õunapuuaedades ja külades. Nii kujunes omalaadne segu välisest ja kodusest ning kuigi toonases kunstikirjanduses peetakse nii mõnigi võitlus selle nimel, kas läänelikud eeskujud ei ole mitte – oo õudust! – võtnud endale liiga suure rolli "meie" kunsti üldilme määramisel, peetakse täna toonaseid aastakümneid tugevaks ja iseseisvaks. Saavutati professionaalsete autorite kiht, mis tähendab, et kui varem oli see pigem õnnelik juhus, kui esile kerkisid säärased autorid nagu Konrad Mägi või Ants Laikmaa, siis nüüd tekkis terve tugevate kunstnike ringkond, kes suutsid tagada selle, et eesti kunst muutus laiapõhjaliseks ja omamoodi ka turvaliseks.
Lisaks prantslaste elegantsile imbusid siia ka teistsugused mõjutused. Andrei Jegorovi suurepärane "Maastik veskiga" (1927) on ehe näide vene realistlik-maalilise koolkonna lähedusest. Elu on siin nagu russkaja dušaa – elu küll, aga samas ka suurem kui elu. Õrnalt võib säärast lähenemist märgata ka pikalt Venemaal õppinud August Janseni maalil, kuid siin on kunstnik kodukanti kujutades lubanud endale hoogsamaid emotsionaalseid žeste. Osav tasakaaluhoidmine tunnete vabakslaskmise ja nende kontrolli all hoidmise vahel on väga lahe.
Samasugune balansseerimine on iseloomulik ka Arkadio Laigo tööle. Oma sentimentaalsuses ja õrnuses võiks see kujutada hoopis kohvikut Montmartre'il, kuid selle asemel on autor seadnud oma sammud kuhugi rannakülla, et veel kord näidata oma sümpaatiat kodumaa eluolu vastu.
Tõelist kunstiloolist tulevärki pakuvad aga Felix Randel ja Elfriede-Margarethe Kingo-Espenberg, kelle tööde puhul on "oma" ja "võõra" küsimused keerulise astmega. Randeli varasem töö peegeldab huvi sedavõrd paljude nähtuste vastu kubismist art déco ja ekspressionismini, et tema pakkimine "rahvusliku" alla on enam kui problemaatiline. Ja seda polegi vaja – on asju, mida kirjeldatakse "ajatuna", mis tähendab ka: "ruumituna". Alasti naisekeha ning kunstide tulevärk oli ühel hetkel just säärane koht, kus kunstnikud tegutsesid millegi suurema nimel kui lihtsalt tänane päev palgasabas. Elfriede-Margarethe Kingo-Espenberg, varase surma tõttu vähe tähelepanu pälvinud Haapsalus elanud ja Venemaal õppinud kunstnik, valis oma maalide motiiviks samuti sageli "klassikat": lapsi. Elurõõmus ja -jaatav portree on loodud nappide, kuid veenvate vahenditega.
Eraldi peatüki moodustavad aga muidugi Eduard Wiiralti tööd. Tema on olnud tõeline rahvusvaheline mees, kelle loomulikkus inspiratsiooni ammutamisel erinevatest allikatest oli kadestusväärne. Selgelt Eesti-ainelisest "Töölistest" kuni aafriklaste ja berberiteni liigub Wiiralt nõtkelt kaasaegse kunsti erinevate mõjuväljade vahel, näpates oma loomingusse elemente ekspressionismist, sürrealismist ja millest kõigest veel, kuid kujundades selle kõige põhjal "oma" laadi. Wiiralti fenomen vastab ehk ka kõige paremini ühele 20. sajandi eesti kunsti ees seisnud kesksele küsimusele: millal on üks eesti autor "oma". Wiiraltit teame ju kõik, temast tuntumat autorit on raske leida, kuid ometi elas ta oma loomingu kõrgperioodil Pariisis ning mullikate asemel pidas huvitavamaks tiigreid ja lõvisid. Ent Wiiralti filigraansus, fantaasia mitmekesisus ja käekirja nõtke vabadus ütlevad, et kunsti hindamisel on vaid üks kriteerium – see, kui hea kunstnik on. Välismaal viibimine võis, kuid ei pruukinud anda eeliseid. Selle tõestuseks on eesti kunsti järgmised kümnendid, mil pendeldamine keelati: sa olid kas siin või olid seal. Vahele tõmmati raudne eesriie.

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Töölised (linoollõigete mapist). 1920
Linoollõige. Km 18,6 x 21,5 cm
Ülal vasakul plaadil: EW
Alghind 12 000

FELIX RANDEL (a-ni 1936 Johannsen) (1901–1977)
Suplejad. 1921
Akvarell. Lm 34,2 x 43,8 cm
All paremal: F.J.
Alghind 37 000

ELFRIEDE-MARGARETHE KINGO-ESPENBERG (1894–1932)
Laps (Tütarlaps roosas). 1926
Õli, lõuend. 110 x 70 cm
Pöördel alusraamil Läänemaa Muuseumi deponeeringu lipik (01.06.1938)
Teos on esinenud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu 5. näitusel novembris/detsembris 1926
Alghind 27 000

ANDREI JEGOROV (1878–1954)
Maastik veskiga. 1927
Õli, lõuend. 60 x 75 cm
All vasakul: A. Jegorov 1927.
Alghind 68 000

ROMAN NYMAN (1881–1951)
Rannamaastik. 1920ndate lõpp
Õli, lõuend. 55 x 71,5 cm
All vasakul: R Nyman
Alghind 44 000

ANTS MURAKIN (1892–1975)
Natüürmort õuntega. 1930
Õli, lõuend. 77 x 67 cm
Pöördel ülal paremal: A. Murakin 1930
Alghind 56 000

PAUL BURMAN (1888–1934)
Natüürmort. 1930ndate algus
Akvarell (dubleeritud papile). Lm 31 x 24,4 cm
All vasakul: PAUL BURMAN.
Alghind 16 000

FELIX RANDEL (1901–1977)
Valge laev. 1930ndad
Õli, lõuend. 70 x 98 cm
Signeerimata
Alghind 59 000

AGU PIHELGA (1910–1998)
Õunapuuaed. 1937
Õli, lõuend. 35 x 50,5 cm
All paremal: A Pihelga 37
Alghind 29 000

ARKADIO LAIGO (1901–1944)
Paadisadam. 1938
Akvarell, pliiats. Lm 30 x 49,8 cm
All vasakul: Arkadio Laigo 33 a
Alghind 15 000

ERNÖ KOCH (1898–1970)
Vaade Niguliste kirikule. 1930ndad
Koloreeritud kuivnõel. Plm 29,8 x 22,4 cm
All vasakul: 119/2
All paremal: KochErnö
Alghind 10 000

AUGUST JANSEN (1881–1957)
Maastik. 1935-37
Õli, lõuend. 44 x 69,7 cm
Teos on ära märgitud Ajas Kruusi monograafias „August Jansen 1881–1957“ (Kirjastus Kunst, Tallinn 1975, lk 177) ja ära märgitud 1983. aastal ENSV Riiklikus Kunstimuuseumis toimunud näituse kataloogis (nr 33).
Alghind 54 000

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Tiiger kassiga. 1937/50
Pehmelakk, kuivnõel. Plm 29,8 x 39,8 cm
All paremal plaadil: E.WIIRALT 1937 1950
All vasakul: 170/200
All paremal: E. Wiiralt
Alghind 68 000