Kiiks või kiiksuklubi või mis kõik veel öeldakse tavaliselt nähtuste kohta, millesse suhtutakse veidi patroneerivalt, isalikult. Kui võib päris hästi ette kujutada, et napakas saab öelda teatud soojusega, kummaline isegi teatud aukartusega, omapärane tunnustavalt ja haige põlastavalt, siis rahvalik kiiks jääb nagu selge seisukohata. Kujutan ette, et kiiks öeldakse tavaliselt siis, kui saadakse aru, et sel, kelle kohta nii öeldakse, on mingi oma asi ajada (vrdl Tal on mingi oma kiiks selle asjaga), kuid see oma asi ei vasta üldkehtivatele normidele. Just nimelt nii: see ei vasta neile normidele, on neist normidest väljaspool seisev, mis tähendab, et ta polegi oma taotlusena sõnastanud nende normideni jõudmist. Seetõttu ei tähenda kiiks ka küündimatust või suutmatust, kuna eesmärgiks polegi olnud standartse normini küündimine. Seda enam, et kiiksuklubi kunstnike sekka kuuluvad sageli ka autorid, kelle liikmepiletiks on kogu nende mahukast teoste koguarvust vaid üks-kaks. Nad on professionaalid, kes oskavad suurepäraselt maalida, kuid ühel või teisel hetkel on nad teinud midagi kiiksuga – midagi täiesti omanäolist, ootamatut, ebaloogilist. Kuid see ei tähenda imelikku, originaalitsevat või ebakvaliteetset kunsti.

Maret Kernumees "Vanapaganad mõtlevad"

Ei saa just öelda, et kiiks oleks kõige teaduslikum mõiste. Ometi võib selle sõna invariante rakendada terve kunstiajaloo peale. Või hea küll, võtame tuure maha ja vaatame vaid 20. sajandit. Esmalt juba kubism, mis senini maalikunstis kehtinud vormi- ja perspektiivikaanonite taustal oli ilmselge kiiks. Või dadaism ja sürrealism, mis laiendasid oma tegevusvälja ka tavaellu ning aitasid hoogsalt kaasa siiani püsiva kunstniku stereotüübi tekkimisele, ei olnud ju samuti päris ilma kiiksuta. Kunstnikud, kes keskendusid vabadele assotsiatsioonidele, astusid ühtlasi ka normidest väljaspoole, sest just see neid vabade assotsitatsioonide juures võluski – nende normivälisus, kontrollimatus. Või isegi Jackson Pollock ja tema abstraktne ekspressionism, mis oli küll ilus, kuid ometi kiiksuga, kui meenutada kasvõi autori kuulsat roadtrippi mööda USA kiirteid, lõuend auto pakiraamile seotud, et tuul ja pori seekord pintsli ja värvi rolli endale võtaksid. Näiteid võiks tuua veelgi ja ilmselt on raske vastu vaielda väitele, et kaasaegne kunstnik ongi ühiskonna silmis suhteliselt kiiksuga tegelane. Olgugi, et see väide on ajast ja arust, kuid ometi nii arvatakse: kiiks on hädavajalik selleks, et sünniks kunst.

Käesoleval näitusel on väljas siiski mitte lihtsalt niisama omanäolised tööd (sest seda soovivad ju olla kõik kunstiteosed), vaid ilmselgelt isegi kunstimaailma kontekstis veidrana tunduvad maalid ja joonistused. Võiks öelda, et siin on kiiks tema kultiveeritud ja väljaarendatud kujul. Sealjuures tuleb tähele panna taotlusliku ja juhusliku kiiksu erinevust. Näiteks Rein Kelpmani varane looming, mida omal ajal kirjeldatigi kui midagi, mis on teiselt planeedilt, on kindlasti autori teadlike valikute tulemusel sääraseks kujunenud. Täna teame Kelpmanni ennekõike tema filigraansete värvimaastike poolest, kuid seda annet on ta oma varastes töödes rakendanud hoopis teistmoodi. Koloriidi üldtoon, kontrastid, teatud „porisus“, mis oli eriti porine eesti maalikunsti kuldkollase ja igirohelise ajaloo taustal – see kõik oli pehmelt öeldes kummaline. Ka tegelased ja atmosfäärid on Kelpmani töödel veidi arusaamatud. Raske on öelda, et oh, sellist maastikku ma tean või see tüüp meenutab mu onu, tuntud kurjategijat. Kelpman kõneleb oma kiiksuga mingitest hoopis kummalistest meeleoludest, mille võlu on just selles, et neid on keeruline esimese korraga tavaelu peale rakendada. Meenub vana tõdemus, et puhast maailma pole olemas, on vaid maailm, mida me tajume läbi erinevate kunstivormide.
Või ka näiteks Olav Marani kunstilooline kiiks 1960ndatest. Akvarell, millega sel perioodil kujutati peamiselt kasetüvesid kusagil Lõuna-Eestis, on Marani tööl hoopis veidi õõvastava meeleolu kandjaks. Ei mingit pidulikkust, ülemlaulu elule, optimismi – Marani kiiks on ettevaatlik, hämar, nukker, pahaendeline, boheemlik, irooniline ja salapäraselt lõbus.
Positiivse kiikusga on aga Rein Erebi ja Arnold Vihvelini tööd. Neid vaadates kerkib tõesti küsimus, kas heinapallid ja päevitajad on just maailma kõige olulisemad objektid, et neile kunstiteos pühendada? Kuid Erebi paduoptimism ja eneseiroonia ning Vihvelini naiivselt süütu elurõõm lubavad meil sellest küsimusest mööda vaadata. So what? Päevitajad on ju ponksid.
Tõsi, Vihvelini ja ka August Pulsti morbiidse töö puhul kerkib üles kiiksu vormiline kvaliteet. Kui Kelpman, Maran, aga ka näiteks Evald Piho valdavad kunsti vormilist või teostuslikku külge kas lihtsalt hästi (Piho) või isegi väga hästi ja huvitavalt (Kelpman, Maran), siis Vihvelini ja Pulsti puhul ei tekita kahtluseid ainult teema. (Tõsi, Pulsti käest tahaks küsida veel nii mõnegi küsimuse: kas inspiratsioon on pärit folkloorist? või on see nägemus? hirm? teadvustamatuse sfääri vabanemine?) Ka nende vormilised oskused on piisavalt kohmakad, et võiks mõelda ka koloriidi, kompositsiooni või figuurikäsitluse kiiksust. Anatoomia pole päriselt see, kehad on rasvased, värvid täiuslikult mitteharmoneeruvad, kompositsioon suvaline jne. Ent see, mis võib mõjuda möödalaskmisena, hakkab signeerituna ja kunsti pähe väljapakutuna tõepoolest mõjuma teadliku plaanina. Ja säärasena on ta, veider küll, taas huvitav.


August Pulst "Kodukäia Kuusikul"

Felix Randeli töö on omakorda näide kunsti poliitilisest kiiksust. Ideoloogilise karikatuurina on Randel ometi liiga hoogu läinud: n i i võitlev hoiak formalismi vastu muutub iseenda karikatuuriks, hakates oma sõnumit tühistama. Selle asemel, et me peaksime abstraktset ekspressionismi kiiksuks, peame me nüüd hoopis Randeli tööd, laiemalt aga kogu seda ideoloogiat, mis antud töö taga seisab, kiiksuks.
Karl Burman on esindatud kahe tööga. Ühel on kiiks ilmselt tähelepandamatuse tulemus: Tartu ülikooli peahoonel on ühel tiival üks korrus rohkem kui tavaliselt. Ent tehkem ka siin laiemad järeldused. Burman oli ju teatavasti hiilgav linnavaadete meister, meie selle ala viljakaim ja ilmselt ka edukaim. Lugematul arvul suveniirpilte Tallinna vanalinnast ja muudest miljöödest olid Burmani leivanumbriks. Ja järsku – üks korrus ees või taga! See tähelepandamatusest sündinud kiiks kõneleb meile seeläbi teatud kunstniku väsimusest, aga ka tema silma professionaliseerumisest. Ta ei jälgi enam objekti kirglikult, see on juba käe sees, kümme-viisteist minutit ja suurem osa tööst on tehtud. Burman on jõudnud siin säärase astmeni, et maalimine on tema jaoks muutunud liinitööks. Ja mis parata, kui vahepeal üks mutter valesti läheb.


Karl Burman jun. "Tartu Ülikool"

Arnold Vihvelini ja Bergholtzi tööd toovad esiplaanile aga teatud maailmavaatelise kiiksu. No tõesti – milline tervemõistuslik moodne inimene kõneleb tõsimeelselt näkkidest ja muinas-Eesti kangelastest? Kuid Vihvelin teeb seda, teeb siiralt. Terve päeva või isegi paar on ta pühendanud sellele, et inimestele midagi oma tööga öelda. Mida? Ilmselt midagi rahvusliku mälu, muinasjuttude, ilu, legendide ja muu säärase kohta. Kuid pole parata, et see kõlab naiivselt – Vihvelini ideeline plaan on lihtsalt kiiksuga.
Ja Bergholtzi linnud. Need ornitoloogide rõõmuks loodud illustreerivad pildid – kas on nad tõesti vaid skemaatilised ülevaated meie linnuriigist või on ka siin taga mingi... laiem idee? Hm. Võib-olla oleks tark hoopis hoogu maha võtta. Ehk on Bergholtz tõesti loonud kaks maali, mille eesmärgiks ei olegi sõdade lõpetamine maailmas ja orbude küsimus? Ehk ei peagi need kaks maali midagi tegema või isegi mingit sõnumit ütlema, vaid nad lihtsalt on: enesekeskses naudingus, toretsevas poosis, täiesti süüdimatus enesenautlemises ja rõõmus. Eks ole – midagi, mida tahaks isegi.
Kuid see, kahju küll, ei ole tänasel päeval enam midagi muud kui... kiiks.

|?>