Kas head kunsti on võimalik osta ka suhteliselt vähese raha eest? Kunst on väärtus, ent kuidas seda mõõta? Kas tippteoste mõõdupuuks on üksnes kümned ja sajad tuhanded kroonid?
Vaieldamatult annab Haus Galerii näitus “1000–5000” neile küsimustele vastuse.

Kunstioksjonite hinnatõusu foonil on tekkinud arusaam, et kunst on kättesaadav vaid jõukale ärimehele. Kuid tõsiasi on see, et kusagile ei ole kadunud ka näiteks arstid ja õpetaja, laiemas plaanis haritlased, kes moodustasid põhilise ostjaskonna just esimese Eesti Vabariigi ajal. Nad panid aluse väga nimekatele omaaegsetele kunstikollektsioonidele, kust pärinev kõige tagasihoidlikumgi teos tänases päevas siiski kindlat väärtust omab.
Kuigi hetkel võib olla küsitav kunsti investeeringuväärtuse püsimine, ei saa seda ometi kahtluse alla seada. Vaatamata ajaloo keerdkäikudele, sõdadele ja turumajanduse langustele on kunst oma kindlas laines püsinud läbi aegade. Ta on kannatanud hootise kauplemise aeglustumise all, kuid mitte kunagi jäädavalt kõrvale jäänud.
Tsiteerides The New York Times’i ühte käesoleva aasta märtsikuunumbrit, on maailma kunstiturg liialt suur selleks, et kaduda.

Ilmselgelt on ka Eesti kunstiturg märksa suurem, kui see avalikkusele paistnud on, niisamuti nagu galeriiga suhtlev igapäevane kunstiaustajate ringkondki. 
Hinnaklass 1000–5000  krooni on Haus Galeriis läbi aegade olnud nende armsate kunstiaustajate tähelepanu all, kes on vajanud just teatud summa piiridesse mahtuvaid kunstikingitusi firmasse või sõbrale või ka emotsionaalselt ja isiklikult endale.

Ja uskuge, kõnealune hinnavahemik ei tulene sugugi mitte sooduspakkumisest, vaid see ongi selline, kuigi kallite teoste kõrval pisut varjule jäänud. Need pildid annavad vastuse küsimusele, millele oleme pidanud galeriis sagedasti vastama, et „kui mul on 1000 krooni, kas ma siis siit üldse midagi saan?“ Väärt kunst näib olevat kinnistunud vaid väga rahaka ringi hobiks, kuid pole seda ometi üksnes siiski. Lisateadmisega, et hea kunstiteos, mis tänases päevas maksab 3000 krooni, kogub ajas samas proportsioonis väärtust nagu teos, mis maksab 30 000 krooni. Siinkohal võiksime veel tõendavalt laiali laotada terve Euroopa kunstikaubitsemise ajaloo, kuid see läheks kohatult pikaks. Viidata võiks vast lisandunud kultuuride segunemise suundumusele, mis pigem kunstiprotsessidele kaasa kui vastu töötab.  Kunsti ei osteta varasemate aegadega võrreldes mitte enam niivõrd kaalutlevalt vaid pigem emotsionaalselt. Juba ammugi kõneldakse maailmaturu suuremate kaasaegse kunsti kogujate hulgas emotsionaalsest kunsti ostmisest ehk siis sellest, et ostja jaoks ei ole alati niivõrd oluline looja riiklik või kultuuriline taust, vaid töö ise. Eesti kunstile annab see tendents kindlasti tulevikus lisavõimalusi.




                                                Rein Kelpman "Miski, mis ei värise" 2009. õli, pastell. vm 30,5x49 cm



Näitus „1000–5000“ jääb galeriis avatuks sügiseni!