Uudised > Aili Vint - ainulaadne meremaalija

Aili Vint - ainulaadne meremaalija

"Kevadine meri"
Kuigi Eesti kunstiajaloos on mariniste teisigi (nt Richard Uutmaa, Richard Sagrits jt), siis Vindi laad – mida on kirjeldatud kui õrna, poeetilist, naiselikku, tundlikku jms – on neist märgatavalt erinev. Johannes Saar on Vindi meremaalide kohta öelnud, et kunstnikku on neis huvitanud ennekõike „peegelduste, reflekside, valguse ja varju ning heletumeduse teema“. See ei tähenda aga realismist eemaldumist, vaid pigem vastupidi: „aivazovskiliku realistina pakkus ta vaatajale ainelise maailma õhulisemat, värelevat ja käestlibisevat poolust,“ kirjutab Saar. Ka Vint ise on ühes intervjuus tunnistanud, et „valguse murdumine vees huvitab mind tänaseni“. Seetõttu on Vindi loomingus nähtud huvitavat kombinatsiooni realistlikust vaatemaalist, huvist op-kunsti vastu ja romantilisest loodustundest. Vint ise on enda huvi kirjeldanud nõnda: „Mina võin ja tahan mere juures ainult püüda hetki, peatada põnevaid meeleolusid ning anda neid edasi. Püüan tabada nüansse, mis mulle endale näivad tabamatutena.“
Vindi huvi mere vastu olevat alguse saanud juba päris noores eas. Kuigi ta sündis ja kasvas Rakveres, tegi ta aeg-ajalt väljasõite Võsu kanti. Siiski ei ole Vindi meremaalide motiivid valitud alati samadest kohtadest (vrdl Richard Uutmaa), kuid veekogu täpne geograafiline asupaik ongi Vindi jaoks ebaoluline (üks väheseid erandeid on USAs asuv Wenatchee järv). Samuti ei maali Vint looduses otse natuurist, vaid ateljees, kasutades esmaseks vormiloomeks fotot, millest ta aga täpsemal värvidega töötamisel loobub.
Ka „Kevadine meri“ annab edasi pigem vee- ja meretunnet kui säärast, mitte konkreetse veekoguga seotut. Tegemist on ühtlasi ühe varasemaga Vindi mereainelise tööga, kuna aktiivsem loomeperiood jääb Vindil 1970ndatesse ja 1980ndatesse. 1990ndatel ja 2000ndatel on Vint maalinud merd väga harva, mistõttu moodustavad enamiku tema meremaastikest just varased tööd.
„Kevadine meri“ on Aili Vindile tüüpiline ka teose mõõtmetes osas. Vint ise on tunnistanud, et alla meetrise küljemõõduga lõuendile on tal keeruline merd maalida, kuna „meri ei mahu väikese lõuendi peale ära“. Ja veel: „Olen teinekord maalides mõelnud, et kui meie asisele ümbrusele ja asjalikele inimestele tunduvad minu pildid täna ilutsevatena või magusatena, siis vajatakse neid pilte ehk tulevikus. Kaine asjalikkus ei saa ju inimest lõplikult ühekülgseks muuta. Jõutakse piirini, kust romantikata edasi ei pääse... Ega ma ise oma pilte ilutsevateks ei pea. Teen neid siiralt – imetlen merd. Võib-olla seepärast olen ka natuuris liiga kinni. Kuid mis parata?”
|?>
< tagasi