Haus Galerii alustab seekord just nõndaviisi. Kevad. Kevad, kevad! Aeg enese otsimiseks ja uuteks lootusteks. Enese otsimine on nagu kevade ootus, silmad ahmimas olematut rohelist veel raagus puuokstelt pika halli talve järel. Ja ühtäkki on ta käes. Kevad, kevad, kevad! Mõtted tärkavad koos rohuga ja niiske nukrus sulab lumega. Korraga on nii palju öelda ja nii palju tahta.
„Praegu ma ei maali, ilmad on pimedad. Ootan, mil loomulik valgus hakkab tuppa paistma,” ütles kunstnik Olav Maran ühe ammuse talve viimasel kuul oma hämaras, kirju sitskardinaga töötoas. 
Saagu valgus! Ja valgus saigi. Meie kunstnikud on sellest valgusest suutnud alati osa saada – elada neis rütmides, mida ajad ja ilmad, olgu keerulised, head või halvad, on pakkunud. Nad on jonnakalt endasse uskudes üles ehitanud siinset rahvuskunsti, resideerides nii Tallinna ja Tartu agulimiljöös kui Pariisi, Praha, Riia, Dresdeni ja paljude teiste Euroopa kultuurilinnade kunstikoolides, katusekambrites, kohvikutes ja laias tänavamelus. Ning täna kõrgub Kadrioru serval Kumu – kas ei anna see põhjust naeratamiseks?!

Kunst on enesekindel. Ta ei unusta end märgata lasta ega ka valget kinnast visata, kui selleks on vajadus. Ta on kõnekas. Olgu ta konventsionaalne või mitte, aga tema eesmärgiks on sõnum. Kuidas ja millisena see väljendub, on talendi küsimus. Ent tänu kõigile neile jonnakatele ja avalikku tähelepanu janunevatele parnassile pürgivatele loojatele on Eestis oma muusika, teater, kirjandus, kunst. Liialt pateetiline? Aga muidugi!
Kunstirahva teinekord lausa märterlik fanatism annab pateetikaks põhjust. Suured sõnad, üllad ideed ja püüdmatud ideaalid käivad kunsti juurde. Mida kõrgemad on sihid, seda tõenäolisem on midagigi saavutada.
Eesti kunstnikud on saavutanud palju. „Kas tõesti?“ küsime, vaadates neid aegadetaguseid ja tänaseidki pilte. Muidugi on, kuigi kunstiga pidevalt tegeledes ja seda pidulikult hõbekandikul valgele laudlinale serveerides võib ka galeristidel järg käest minna. Kohati muutub kunst meiegi jaoks lihtsalt mingiks määramatuks kogumiks, mida on vaja ikka ja jälle endale lahti mõtestada, kuni tema sisukas olemus on taas tabatud.
Kui kaduda kunsti tervikusse, sellesse mõõtmatusse anumasse, siis unustame, millest moodustub tervik. Üldine luuakse üksikute najal. Lihtne. Ometi on meil kergem meeles pidada üldistust ennast kui märgata selle üksikuid osi. Ent mida see siinkohal tõestab? Küllap seda, et meie kunstitervik on moodustunud sadadest üksikutest panustest – loojatest, kes teineteise järel tulles ja minnes on vedanud maha pideva joone, mis on katkematult kulgenud oma rada ja mille olemust ei ole kunagi keegi suutnud lammutada. Lammutada saab poliitilisi kogukondi, struktuure, riike, aga mitte inimesele nii loomupärast omadust nagu loovust.  Niisiis võiks loovus olla võrreldav ühe äärmiselt tugeva redeliga, mida pidi on võimalik igast madalseisust välja ronida, kui sammud õigelt üksteise ette seada. Ja meie kunstnikud on osanud selles plaanis oma loovust kasutada suurepäraselt. 

Haus Galerii kevadoksjoni kataloog on üksnes järjekordne rida enampakkumisele tulevaid pilte – võib arvata? Muidugi, selles on tubli tera tulist õigust, kuid kahjuks vaid pinnapealset. Need ei ole kõigest pildid. See on ajalugu, see on kultuurilugu, need on meie kunstike poolt loodud emotsionaalsed dokumendid, pildid kui tõendid erinevate aegade, meeleolude, arusaamiste ja ka loojate endi olemasolust.

Vaatan oma kirjutuslaua kohal rippuvat Vive Tolli Tallinna sadamavaadet 1954 aastast.
Ma ei saagi sellest ajast midagi teada. Kuid niivõrd meisterlikus teostuses graafiline leht, maaliline ja meeleolukas, tekitab minus tunde, nagu võiksin ma seista just nüüd ja ka homme ja ülehomme ja igal muul hetkel, mil pilk pildil peatub, just sealsamas sadamakail aastal 1954 – ilmselt vihmavari pea kohal, sest ilm  näib sajule kiskuvat. Imeline! Ja kõigele lisaks tunnen ma Vive Tollit täna, seda äärmiselt peenetundelist, intelligentset ja väärikat eesti graafikaajaloo grand old lady’t. Tegelikult oleksin ma tahtnud tunda ka Nikolai Triiki, oleksin tahtnud tunda Ants Laikmaad, mõista, mis on tema aukartustäratava akadeemilisuse taga (Ants Laikmaa ateljeekool – kõlab pidulikult!), või Amandus Adamsoni, Konrad Mäge, Ado Vabbet. Aga ma tunnen Jüri Arrakut, Olav Maranit, Jaan Toomikut, perekond Vinti, Peeter Mudistit, Nikolai Kormašovi, Lola Liivatit ja veel paljusid teisi suuri kunstnikke. On see tundmine erinev? Vaevalt. Mul on au tunda inimesi omas ajas ja au mõista pilte väljaspool minu aega. Ja see au ja võimalus on meil kõigil.
Loojahing ei muutu. Arvan, et loojad kannavad alati ühtesid ja samu veendumusi, eneseväljenduse tungi, soovi põimida oma visuaalsesse salakeelde sõnumeid, mida vaid silmanärv saab tundeks tõlkida, aga mille seletamiseks sõnadest teinekord väheks jääb. Kunstnikud on, kui mõned erandina välja arvata, tegelikult uskumatult sõnakehvad. Ometi valdavad nad keelt, kus „puu“ ei olegi pealtnäha üksnes puu, vaid terve rida värvi- ja vormiprobleeme ning kompositsiooniliste kooskõlade katsetusi. Pallaslased teavad, millele ma vihjan.
Kuid vihjed saavad kindlasti selgemaks neilegi, kes nüüd kõik eelnevad targutused ja arutlused kõrvale jätavad ning käesolevat kataloogi leht-lehe haaval edasi pöörama asuvad. Jalutuskäik kunstitänavail tuleb meeleolukas, täis vanu sõpru ja uusi tutvusi, ühiseid arusaamu ja möödarääkimisi, äratundmisi, nõustumisi, vastuolusid, vaidlusi, draamat, tragöödiat, romansse… Kuldnupuga jalutuskepp ei ole kohustuslik, küll aga tuleks aeg maha võtta ja süveneda sellesse, millesse oleme süvenenud sügavaima lugupidamisega eesti kunsti vastu meiegi. Kataloogi sirvides ja mööda eesti kunstiloo kümnendeid kõndides, saatjaks sisukad ja hoogsad interpretatsioonid kunstnikest ja nende seostest üksteise, aja ja ühiskonnaga, võib täpsustuda ja jumekamaks muutuda nii mõnigi senine arusaam.

Nii et siinkohal otsene soovitus: lugege seda kunstikataloogi kui teksti, milles on sõnum just Teie jaoks. Sõnum meilt ja kõigilt neilt kunstnikelt, kelle vaimud vaiksetel hilisõhtutel galeriisaalis kohtuvad, et isekeskis oma seinalrippuvaile piltidele pilke heita. Lugege ja süvenege, sest iga kunstiteos on loodud iga silmapaari jaoks, kes seda vaatama juhtub.
Ja uskuge, heal kunstiteosel on võim kätkeda endas seda seletamatut miskit, mis rahutud mõtted tühiseks muudab ja rahulolevaid õigustab.

Ilusaid hetki kataloogi seltsis soovides ja meie kunstile taas kord triumfeerides,

Piia Ausman

|?>