Uudised > Graafika-alane tutvumisõhtu Haus Galeriis

Graafika-alane tutvumisõhtu Haus Galeriis

12.10.2006
Kokkuvõte Haus Galeriis toimunud graafika-alasest vestlusõhtust Tartu Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja  Ene Asu-Õunase ja Vive Tolliga.


Kohtumisõhtu algas kerge graafika ajaloolise ülevaatega, kus Ene Asu-Õunas märkis ära olulisemad pöördepunktid ja nimekaimad autorid maailma graafika ajaloost rõhutades eelkõige Düreri ja Rembranti olulisust. Graafika puhul rõhutati asjaolu, et graafika areng on alati olnud käsikäes tehnika arenguga, trükitööstuse arenguga ning selle progressi ja täiustumisega, mis on lisanud graafikale uusi võimalusi ja varieerinud tehnikaid. Varaseim tehnikates oli puulõige, mida keskajal, kui lugemisoskus rahva hulgas märkimisväärsel kujul puudus, kasutati just pühapiltide tükkimiseks ja kristlike lugude edasiandmiseks. Vive Tolli märkis, et seesugune seotus tehnikaga on ilmne ja loomulik põhjendus ka sellele, miks tänapäeva graafikud eksperimenteerivad julgelt kõigega mida pakuvad digitaalseid meetodeid ja et arvutigraafikast on saanud omaette kõneldav valdkond.  Samas rõhutas Tolli, et erinevalt maalist, kus kunstnik võib endale lubada hooletut elegantset vabadust ei saa graafikas seda olla kindlasti, sest graafika baseerub korrektsusel ja tehnilisel täpsusel ning Ene Asu-Õunas lisas, et graafika võlu ja fenomen peitubki just tehnika kasutamise virtuoossuses ning joone ilus ja täpsuses, mida mitte iga kunstnik ei suuda fanaatilise kannatlikkusega sooritada.

Eesti graafika ajalugu näitlikustati seekordse graafikaoksjoni valikust lähtuvalt, liikudes autorite kaupa. Esmalt kõneldi loomulikult Eduard Wiiraltist, kelle valikut Haus Galerii sügisoksjonil iseloomustati kui “väga mitmekülgset”. Tartu Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja Ene Asu-Õunas tsiteeris siin Hanno Kompuse hüüatust: Wiiralti katsetajavaim ei tunne piire! Vive Tolli tõi välja ka Wiiralti tehniliste lahenduste suure ampluaa: kui kunstnikel kujuneb reeglina teatud tehnika või tehnikad, milles nad tunnevad ennast mugavamalt, siis Wiiralt liikus sujuvalt kõigi lahenduste vahel. Tema jaoks oli ükskõik, kas tal oli käes pliiats või nõel, ütles Tolli. Iseloomulik on siin tema koloreeritud puugravüür, mida on raske puugravüüriks pidada. Tartu Kunstimuuseumi jaoks on tegemist avastusliku tööga, kuna nende kollektsioonis on samast lehest vaid mustvalge variant. 20ndate lõpul tegi Wiiralt mitmeid värvilisi monotüüpiaid, mille mõju alla langesid omakorda temaga koos Pariisis olnud Erich Pehap ja Aleksander Möldroo. Viimane oli vaene ja boheemlik ning tema suurim haridus oligi ilmselt võimalus viibida Wiiralti kõrval.
Eraldi tõsteti esile seda, et Wiiraltil kulus vaid aasta, et avaneks võimalus korraldada Pariisis isiknäitus. Sellele näitusele tehtud plakat on ka seekordses valikus. Asu-Õunas sõnas, et kuigi ka plakat on kujunenud meistriteoseks, paneb imestama, kuidas niivõrd väike plakat suurlinnas küll silma võis hakata.
Petrovi portree puhul tõid mõlemad kõnelejad välja, et kuigi ühelt poolt on tegemist joonistuslikult realistliku tööga, lisas Wiiralt portreedesse alati ka mingi oma nägemuse, oma aktsendi. Nii ka seekord.
Pärast metsiku perioodi lõppu oli Wiiralt öelnud, et nüüd on tal sisemise tulekahju kustutamiseks vaid vesi. Seejärel valmiski Neegri pea, esimene märk “rahunemisest”. Eraldi toodi korduvalt välja Arkeia, kus kunstnik suudab lisaks inimkehale välja tuua ka riide materjali. See on töö, mida mina siit valikust enim enda kogusse tahaksin, ütles Vive Tolli. Kommentaar Wiiraltile oli professionaalide poolt äärmiselt positiivne ning eelkõigu just selle rõhuasetusega, et Wiiralt oli oma ala absoluutne ja fanaatiline meister, kes sooritas iga ettevõetud teose täiuslikult, et graafika tehnika keerukus ei kammitsenud tema loojafantaasiat ning, et ta kasutas seda eneseväljenduseks hiilgavalt. 

30ndate keskel lõpetas Pallase terve rida graafikuid, kuigi nende koguarv jäi suhteliselt väikeseks. Üks neist oli Arkadio Laigo, sünnipärane ukrainlane, kes eestistas oma nime. Ta õppis maalikunsti, kuid sai tuntuks eelkõige graafikuna. Tema trumbiks oli eelkõige tüübistik. Pariisi bukinistid on üks tema kuulsamaid töid, Asu-Õunase sõnul eesti graafika kullavaramusse kuuluv töö.

Eraldi avaldati üllatust Adamson-Ericu töö üle. Vive Tolli sõnul sai ta alles nüüd teada, et Adamson-Eric oli ka joonistaja. Leiti, et tegemist võib olla mõne tema kavandiga portselanmaalidele.

Herman Talviku puhul tõi Asu-Õunas välja, et inglid ja ristid olid kunstniku jaoks Eesti maastike kõrval lemmikmotiiviks. Aga see ei olnud kristlik religioon, see oli oma religioon, lisas Tolli. Tartu muuseumis on Talvikult peamiselt linoollõiked, seetõttu mõjus antud töö üllatusena.

Endel Kõksi puhul imetleti tema kõikeneelavust ning julgust pidevalt katsetada, seda ka tehniliselt. Ernö Kochi puhul märgiti, et huvitaval kombel on pea kõik tema tööd vertikaalses mõõtmes, mis lisab motiivile väärikust ja teatud pühalikkust.

Märt Roosma juures toodi välja, et mustlaspoisi motiiv oli 30ndate eesti kunstis sage. Ometi on antud töö väga haruldane, sest Roosma Tasmaanias elavad pärijad lasid hiljuti muuseumil lasta endale saata kogu Roosma pärandi, mistõttu Eestis on tema loomingut väga vähe.

Günther Reindorfi puhul meenutas Vive Tolli, kuidas kunstnik töötas öösiti kunstiinstituudi valvelauas, sest ta oli põlu alla sattunud. Ometi oli ta hiljem ka õppejõud, kes käis õpilasi kontrollimas ning palus neil eriti tähelepanu pöörata foonile. Suur osa tema töid on valminud tema kodus Lohusalus, mille männid tundis Tolli mitmel tööl ära. Tuuleiili nimetati üksmeelselt Reindorffi kaubamärgiks.

Kõneldi veel eesti kunsti suurimast reisijast Evald Okasest, kes liikus nii Brüsselis kui Jaapanis. Räägiti ka Richard Kaljost, tema detailirikkast joonistusest ja tüübistikust, Ott Kangilaski jutustava sisuga loomingust, Artur Mihkelsoost, kes töötas teatrikunstnikuna ning kujutas sageli näitlejaid ja tantsijaid. Eesti graafika uus peatükk algas Avo Keerendiga, kellelt säärast tööd muuseumil pole. Ta kujutas 60ndate keskpaigast vanu esemeid ning see töö kuulub sinna sarja. Põgusalt puudutati ka Priidu Aaviku tööd, mis Tolli jaoks oli üllatus, kuigi ta oskas öelda, et see pole fantaasiapilt, vaid Aavik tegi tõepoolest reisi Atlandile ise kaasa.

|?>
< tagasi