veel on praegu
seda rahvast
kes usuvad ja ütlevad:
metspaganaid
ehk poolristimata inimesi olevat
kes mägede-orgude
koobaste sees peavad elama

jõgede ja mägede
kallaste sees
on maa-alused koopad ehk teed
mõned loodud ja mõned
kõva liivakivi sisse uuristatud
need ongi ennemuistsed
vanapaganate eluasemed

koopasse astudes
õhk on jahe ja seisab
kui pimedas edasi minna
hargneb tee paljudeks käikudeks
madalad orvad sammassaalid
vahepeal vesi jalad saavad märjaks
hakkab hirm

kes nüüd veel edasi sammub
eksib ega pääse enam kunagi
tagasi puude ja taevatähtede alla
kui ta mitte üht niidikera
koopasuhu jätnud ei ole
niidi otsast tuleb kinni pidada
et sedamööda põrguaugust välja tulla

kui aga keegi
palja laternaga koopasse läheb
tulevat talle üks imelik külm tuul
vastu ja puhuvat tule ära
nii et kaugemale edasi minna ei saa
see tuul on Vanapagana
enese hingeõhk

Kuusalus Tsitre ja Loo mõisa vahel
ulatab kaljusse lühike
järskude seintega org
selle sopis on pragulise laega koobas
nimega Turje kelder
seal oli kunagi olnud
Vanapagana kõrts

suure laia kivi sõrval
seisnud viinaklaas
milles Vanapagan oma jooki müünud
iga tulija pannud raha kivi peale
mis sealt iseenesest ära kadunud
kuna viinaklaas magusat
purjustavat jooki täis ilmunud

Karksi kihelkonnas Mägiste külas
elanud liivakivist koopa sees
Vanapagana pojad
neid tunti tulevaimudena
poisikse põrajõmmikse
Mägiste tuletegije
Mägiste veevedaje

seal kus vanasid elas
palju hulgakesi mägedes ümberringi
oli neil mitme pere peale
üksainus leivalabidas
seda loobiti otseteed mööda orgu
viis versta või kuus kilomeetrit
viska, Lisna, püüa, Lasna

mõnikord olnud labida peal
soe katsekakk juba valmis pandud
teinekord lennanud labidaga
leivategija vanatüdruk
Karksi mägedest Koodiorgu
olli tullu nii kui vuhin
tuulehoog ollu hirmus

kui mõisa aidavõtmed ette jäänud
varastanud Vanapagan need ära
ja viinud Koodiorgu
rahvas teab rääkida
et mitu ja mitu korda
aidavõtmetel Koodiorus järel käidud
paganad annud ka lahkeste kätte

ütelnud
kui nad võtmeid ära ei too
ega neid siis keegi vaatama ka ei tule
kui aga Vanapagana mooril
jälle oli sündinud väike laps
kutsus ta inimesi kõigist küladest
labürinti ristsepidule

seal olnud uhked lauad
kõik või ja piima juustu ja kõiksuguste
heade roogadega täidetud
ometi ei ole ükski sealjuures
selle jumala nime
tohtinud nimetada
kes risti keskele toob

ükskord olla üks piduvõõras
söögi hakatusel ütelnud:
Isand Jeesuke jätka
kui Vanapagan tulist viha
täis saanud ja ütelnud:
mis kurat sa räägid sääl
ühekorraga

ei ole ka kalliste roogade asemel
muud laua peal olnud
kui tõprasitt ja hobusekäbid
kõik võõrad pühkinud oma teed
ühed ütlevad
Vana toit polnud ehtne
teised on tänagi maitsmas käind

aga labürindi
kohal maamulla peal
nägime üht kivi see oli lai
ja mõnus nagu tugitool
selle kivi peal oli istunud
Vanapagana naine
kui ta koos lapsega mööda maad rändas