Eduard Ole „Hilissügisene maastik“, akvarell, 1944

Eduard Ole (1898 – 1995) sai oma kunstihariduse Eestist küllaltki kaugel. 1914. aastal astus ta Penza kunstikooli, mille lõpetas 1918. aastal joonistusõpetaja kutsega. Penza polnud sel ajal mingi inimestest ja issandast mahajäetud kolgas, vaid seal asuv kunstikool oli Peterburi Kunstiakadeemia filiaal, mille tõttu külastasid selle õpilased tihti Peterburi ja Moskva galeriisid ning muuseume ja olid elava ning toimiva kunstieluga pidevalt seotud. Nimetatud õppeasutus jääbki ainsaks, kus Eduard Ole korraldatud kunstiõpet sai ja edaspidi laskis ta elul ja maailmal ennast õpetada, tehes pikki reise mööda Euroopat ja viibides korduvalt Pariisis. Ilmselt selline konventsioonidest puutumatus  ja julgus katsetada (ja ka eksida) seab Eduard Ole eraldi kohale oma kaasaegsete kunstnike seas.    
1944. aastal jõudis Eduard Ole viimaks, oma põgenemisteel sõja ja muutuva riigikorra jalust, Rootsi. Ükski lahkumine pole kerge, aga kunstnikul tuli peale kodumaa jätta hüvasti ka oma abikaasaga, kellel ei õnnestunudki oma mehele järgneda ja nende taaskohtumine leiab aset alles 1990. aastal. Seda isiklikku kurbust õhkub ka käesoleval oksjonil olevast akvarellist. Nappide värvitoonide, mullakarva pruunide ja jääsinise abil luuakse õrn ja igatsev atmosfäär. Kunstnik toob meieni osavate pintsliliigutustega teisel pool järve virvendava asula, millele vastandub esiplaanil väänduv männipuu.  
Seda teost vaadates tundub sobiv meenutada Kalju Lepiku kirjutatut kunstniku 90. sünnipäeva puhul:
Kaardistada värvide maa
Avastada valguse ja pimeduse jõgede algusallikad
Joonistada sirgjoon lõpmatusse
See on Eduard Ole.