Ellinor Aiki
(1893 - 1969)
Minni ja Marta. 1968
õli, papp. 46.5 x 47 cm (raamitud)
Teosed „Lilled emale“ ja „Minni ja Marta“ on ära toodud Ellinor Aiki 1969. aasta isiknäituse kataloogis (TKM, nr 299 ja 371)
Portreid on Aiki maalinud päris palju ning sageli ühendas ta erinevate inimeste kujutised figuraalkompositsioonideks. „Portree“ on Aiki puhul muidugi ebatraditsiooniliselt kasutatav, kuna realistlikku tõekujutust siit ei leia. Pigem on Aiki maalinud atmosfääri, tähendusi, muljeid. Minni ja Marta kohta ei saa me teada mitte seda, millised nad tegelikkuses võisid olla, vaid seda, millisena kunstnik neid nägi. Paksu värvikihi ja erksate toonide alt kumavad välja võrdselt nii Minni ja Marta kui ka Ellinor Aiki. Sarnaselt Alfred Kongoga on tema jaoks tegelikkus ainult lähtepunktiks, inspiratsiooniallikaks, mis on andnud võimaluse kogu oma maalijaarsenali rakendamiseks. Võib-olla oli see Minni naeratus, mis tõi maali niivõrd rõõmsa kollase. Võib-olla tegi Marta midagi armsalt lapselikku, mis on vormid muutnud siiraks ja veidi naiivseks. Ilmselt just seetõttu ongi Aiki oma loomingus niivõrd erinev kogu ülejäänud eesti kunstist: ta ei analüüsi, uuri, kannata, vaevle, vaid tunneb rõõmu – erksat ja kirglikku.
Portreid on Aiki maalinud päris palju ning sageli ühendas ta erinevate inimeste kujutised figuraalkompositsioonideks. „Portree“ on Aiki puhul muidugi ebatraditsiooniliselt kasutatav, kuna realistlikku tõekujutust siit ei leia. Pigem on Aiki maalinud atmosfääri, tähendusi, muljeid. Minni ja Marta kohta ei saa me teada mitte seda, millised nad tegelikkuses võisid olla, vaid seda, millisena kunstnik neid nägi. Paksu värvikihi ja erksate toonide alt kumavad välja võrdselt nii Minni ja Marta kui ka Ellinor Aiki. Sarnaselt Alfred Kongoga on tema jaoks tegelikkus ainult lähtepunktiks, inspiratsiooniallikaks, mis on andnud võimaluse kogu oma maalijaarsenali rakendamiseks. Võib-olla oli see Minni naeratus, mis tõi maali niivõrd rõõmsa kollase. Võib-olla tegi Marta midagi armsalt lapselikku, mis on vormid muutnud siiraks ja veidi naiivseks. Ilmselt just seetõttu ongi Aiki oma loomingus niivõrd erinev kogu ülejäänud eesti kunstist: ta ei analüüsi, uuri, kannata, vaevle, vaid tunneb rõõmu – erksat ja kirglikku.