Kaarel Liimand
(1906 - 1941)
Poiss. 1940
ofort. Km 25.8 x 18.4 cm (raamitud)
Alghind 991
Kaarel Liimandi traagiline elusaatus on vahel hakanud varjutama tema meisterlikku kunstiloomingut, mis 1930ndate keskpaigas värskendas kogu pallaslikku koolkonda ning reastas enda taha terve plejaadi järgijaid ning epigoone. Liimand oli harukordne anne, kes suutis ühendada õppejõudude poolt antu täiesti omalaadse maalijakäekirjaga, mis kasvas väljagi Liimandi enese seest, kuna välismõjutustest võime hakata kõnelema ehk alles pärast 1937. aastal toimunud Liimandi ja Aino Bachi pulmareisi Pariisi.
Õigupoolest oli Liimandi sattumine kunsti juurde pooljuhuslik. Muidugi – tema annet märgati juba koolis ning õpetajad soovitasid „Tootsil“ minna kindlasti kunsti õppima, kuid Liimand ise kippus hoopis polütehnikumi. Ja kui poleks olnud üht õnnetut pikaleveninud haigust, mis lõi lünga tema ettevalmistustesse, siis oleks ilmselt nii ka läinud. Ometi ei olnud ka pärast sissesaamise luhtumist päriselt selge, mis edasi saab, kuid toimekas õde oli otsuse juba langetanud: ta viis venna paberid Tallinna Kunstitööstuskooli, kus Liimandil õnnestus napsata koht varumeeste pingil vabakuulajana. Seda imetlusväärsem on tema kiire ja jõuline tõusmine põhiviisikusse ning kogu siinse kunstiloo ümberkirjutamine. Võib-olla oli olulisimaks eneseusu allikaks Ants Laikmaa, hea mentor niivõrd paljudele, kelle juures ka Liimand hakkas käima. Juba mõned aastad hiljem, 1920ndate keskel, siirdub ta „Pallasesse“ ja nüüd on endine polütehnikumikandidaat juba Ado Vabbe hoole all. 1933. aastal esitab ta koolile nelikümmend tööd, kuuleb nende eest hinde „hea“, lõpetab kooli ning asub vabakutselisena Tartus tegutsema.
Liimandi graafikalooming on teadaolevalt äärmiselt napp ja on isegi veidi üllatav, et säärane maalikunstnik par excellence viljeles ka tunduvalt napimate koloriidivõimalustega graafilisi tehnikaid – ehk ainult Evald Okas tõuseb selles võrdluses Liimandi kõrvale. Ometi teame kunstniku loomingust tõepoolest nii oforte, akvatintasid, kuivnõelu kui ka joonistusi. Neis jätkas ta mitmeid teemasid ja motiive, mis olid tema jaoks aktuaalsed ka maalides. Üheks neist teemadest olid muidugi lapsed: mustlaspoisid, Pariisi tänavakraaded, bajaaniga poisid, emadega poisid, vennapoeg Ago – erinevad tüübid, kuid kõik Liimandi jaoks ühteviisi paeluvad. Kust need lapsed tulid? Polnud ju Liimandil enesel järeltulijaid, kuid samas pärines ta võrdlemisi suurest perest, olles viielapselise pere pesamuna. Kuidas ka ei oleks, millised ka ei oleks võimalikud isiklikud motiivid kõigi nende laste kujutamiste taga, selge on see, et Liimand valis modelle mitte pesamunana, vaid kunstnikuna. Teda köitis laste vahetu ja raskestitabatav olek, ilmete mitmekesisus, pilgu siirus. Ka käesolev hilisperioodist pärit noormehe portree on selle ilmekaks tõestuseks. Joontemigri abil loob Liimand fooni ja keha, kuid valgustab eraldi välja modelli kõige kõnekamad detailid: näo ja käed. Vilunud inimesekujutajana näeb Liimand temas juba seda vastuolulist üleminekut lapseea vahetult olekult endassetõmbunumale ning tõsisemale teismeliseeale. „Tõsise huviga tegeles Liimand tavaliste inimestega, kelle terase silmaga nähtud lugusid ta jutustas,“ on kirjutanud tabavalt Tiina Abel. Sest ainult sääraste meistrite puhul nagu Liimand saab tavalisest erakordne.
Õigupoolest oli Liimandi sattumine kunsti juurde pooljuhuslik. Muidugi – tema annet märgati juba koolis ning õpetajad soovitasid „Tootsil“ minna kindlasti kunsti õppima, kuid Liimand ise kippus hoopis polütehnikumi. Ja kui poleks olnud üht õnnetut pikaleveninud haigust, mis lõi lünga tema ettevalmistustesse, siis oleks ilmselt nii ka läinud. Ometi ei olnud ka pärast sissesaamise luhtumist päriselt selge, mis edasi saab, kuid toimekas õde oli otsuse juba langetanud: ta viis venna paberid Tallinna Kunstitööstuskooli, kus Liimandil õnnestus napsata koht varumeeste pingil vabakuulajana. Seda imetlusväärsem on tema kiire ja jõuline tõusmine põhiviisikusse ning kogu siinse kunstiloo ümberkirjutamine. Võib-olla oli olulisimaks eneseusu allikaks Ants Laikmaa, hea mentor niivõrd paljudele, kelle juures ka Liimand hakkas käima. Juba mõned aastad hiljem, 1920ndate keskel, siirdub ta „Pallasesse“ ja nüüd on endine polütehnikumikandidaat juba Ado Vabbe hoole all. 1933. aastal esitab ta koolile nelikümmend tööd, kuuleb nende eest hinde „hea“, lõpetab kooli ning asub vabakutselisena Tartus tegutsema.
Liimandi graafikalooming on teadaolevalt äärmiselt napp ja on isegi veidi üllatav, et säärane maalikunstnik par excellence viljeles ka tunduvalt napimate koloriidivõimalustega graafilisi tehnikaid – ehk ainult Evald Okas tõuseb selles võrdluses Liimandi kõrvale. Ometi teame kunstniku loomingust tõepoolest nii oforte, akvatintasid, kuivnõelu kui ka joonistusi. Neis jätkas ta mitmeid teemasid ja motiive, mis olid tema jaoks aktuaalsed ka maalides. Üheks neist teemadest olid muidugi lapsed: mustlaspoisid, Pariisi tänavakraaded, bajaaniga poisid, emadega poisid, vennapoeg Ago – erinevad tüübid, kuid kõik Liimandi jaoks ühteviisi paeluvad. Kust need lapsed tulid? Polnud ju Liimandil enesel järeltulijaid, kuid samas pärines ta võrdlemisi suurest perest, olles viielapselise pere pesamuna. Kuidas ka ei oleks, millised ka ei oleks võimalikud isiklikud motiivid kõigi nende laste kujutamiste taga, selge on see, et Liimand valis modelle mitte pesamunana, vaid kunstnikuna. Teda köitis laste vahetu ja raskestitabatav olek, ilmete mitmekesisus, pilgu siirus. Ka käesolev hilisperioodist pärit noormehe portree on selle ilmekaks tõestuseks. Joontemigri abil loob Liimand fooni ja keha, kuid valgustab eraldi välja modelli kõige kõnekamad detailid: näo ja käed. Vilunud inimesekujutajana näeb Liimand temas juba seda vastuolulist üleminekut lapseea vahetult olekult endassetõmbunumale ning tõsisemale teismeliseeale. „Tõsise huviga tegeles Liimand tavaliste inimestega, kelle terase silmaga nähtud lugusid ta jutustas,“ on kirjutanud tabavalt Tiina Abel. Sest ainult sääraste meistrite puhul nagu Liimand saab tavalisest erakordne.