Arkadio Laigo
(1901-1944)
Naised. 1934
värviline linoollõige. Plm 30.4 x 20 cm (raamimata)
Alghind 959 (müüdud)
Arkadio Laigo sündis Tallinnas, kuid tema isaks oli ukrainlasest vasksepp, mistõttu muutis kunstnik oma nime Logvinenkost Laigoks alles 1926. aastal. Sel ajal õppis ta juba „Pallases“, mille lõpetas aasta pärast nimevahetust maali erialal ning kuhu ta enda meenutuste kohaselt olevat komandeerinud Vabadussõja kangelane kindral Ernst Põdder otse sõjaväest. Olles õppinud küll maalijaks, on Laigo ometi tuntud pigem graafikuna, kuigi ta jätkas mõlemas laadis ka pärast kooli lõpetamist. 1929. aastal siirdus Laigo Pariisi ning viibis seal lühiajaliselt ka hiljem, kuid pikemalt sinna ta ei jäänud ning elas püsivalt ikkagi Eestis. „Avalikus ja veel enam eraelus Laigo esiteks maalib ja teiseks elab Võru linnas. Mõlemad on raskemad tööd kui võime arvatagi,“ kirjutab Märt Laarman.
1930ndate aastate alguses langeb Laigo loominguline kaalukauss lõplikult graafika poole. Ta asub tööle puu- ja linoollõigete kallal ning saavutab oma kubistliku, dekoratiivse ning kontrastiderohke maneeriga kiiresti edu. „Arkadio Laigo astub graafika valdkonda lehtedega, mis on loodud 1933. aastal, s.o. Võru perioodil kunstniku esimese loominguetapi keskel,“ kirjutab Eha Ratnik. Kuni aastani 1934 jätkab Laigo mõneti 1920ndate vaimus töötamist ning tema motiivide seas on õnnelik perekonnaelu, muusikud, maalikunstnik vabas õhus või alasti naised. Ent alates 1934. aastast – mõnedel andmetel nõukogude graafikanäituse mõjul – muutub Laigo tunduvalt rangemaks, tema motiivideks on nüüd agulid, tööliste eluolu ja tehasehooned. Seda on märganud ka Irina Solomõkova, kes ühes arvustuses märgib, et lehes „Naised“ on veel alles õhulisust ja kerglast vaimu, samas kui hilisemad tööd muutuvad tihedamaks, täidetumaks, ka tõsisemaks. Eha Ratnik toob välja veel ühe erinevuse, kui ta kirjutab, et kui valdav enamik Laigo umbes 50st graafilisest lehest on mustvalged, siis „Naised“ mõjub oma värvilisusega teatud käeviipena tagasi maalikunsti poole. See on üldse Laigo loomingus viljakaim aeg, mis kestab kõigest paar aastat, kuna alates 1935. aastast võtavad Laigo ajast enamiku tellimused (nt eksliibristele) ning õppejõutöö ning teinekord valmib vaid paar lehte aastas. Seetõttu on „Naised“ imetletav mitte ainult oma dekoratiivse kallaku, tundliku värvikasutuse ja optimistliku tundelaadi poolest, vaid ka kui tunnistus ühe kunstniku õnnelikust ja intensiivsest loomisjärgust.
1930ndate aastate alguses langeb Laigo loominguline kaalukauss lõplikult graafika poole. Ta asub tööle puu- ja linoollõigete kallal ning saavutab oma kubistliku, dekoratiivse ning kontrastiderohke maneeriga kiiresti edu. „Arkadio Laigo astub graafika valdkonda lehtedega, mis on loodud 1933. aastal, s.o. Võru perioodil kunstniku esimese loominguetapi keskel,“ kirjutab Eha Ratnik. Kuni aastani 1934 jätkab Laigo mõneti 1920ndate vaimus töötamist ning tema motiivide seas on õnnelik perekonnaelu, muusikud, maalikunstnik vabas õhus või alasti naised. Ent alates 1934. aastast – mõnedel andmetel nõukogude graafikanäituse mõjul – muutub Laigo tunduvalt rangemaks, tema motiivideks on nüüd agulid, tööliste eluolu ja tehasehooned. Seda on märganud ka Irina Solomõkova, kes ühes arvustuses märgib, et lehes „Naised“ on veel alles õhulisust ja kerglast vaimu, samas kui hilisemad tööd muutuvad tihedamaks, täidetumaks, ka tõsisemaks. Eha Ratnik toob välja veel ühe erinevuse, kui ta kirjutab, et kui valdav enamik Laigo umbes 50st graafilisest lehest on mustvalged, siis „Naised“ mõjub oma värvilisusega teatud käeviipena tagasi maalikunsti poole. See on üldse Laigo loomingus viljakaim aeg, mis kestab kõigest paar aastat, kuna alates 1935. aastast võtavad Laigo ajast enamiku tellimused (nt eksliibristele) ning õppejõutöö ning teinekord valmib vaid paar lehte aastas. Seetõttu on „Naised“ imetletav mitte ainult oma dekoratiivse kallaku, tundliku värvikasutuse ja optimistliku tundelaadi poolest, vaid ka kui tunnistus ühe kunstniku õnnelikust ja intensiivsest loomisjärgust.