On õigupoolest hämmastav, mil teel kujunes Märt Laarmanist 1920ndate esimesel poolel üks jõulisemaid kubiste ja konstruktiviste. Oli ta ju kunstis suuresti iseõppija, kes vähegi professionaalsemat õhku nuusutaski alles 1920ndatel Ants Laikmaa juures. Samuti pääses ta välismaale maailma uudistama alles 1922. aastal, kuna enne seda olid avangardisti matkakaardil Õisu, Araku, Otepää, Rakvere, Tartu... Ja ometi saavutas Laarman säärase pagasiga vahetu kontakti maailma kunsti hetkeseisuga, mida enne ja pärast on eesti kunstis juhtunud haruharva. Tema „Autoportree“ on seetõttu märgilise tähendusega mitmes plaanis. Ühelt poolt on juba siin näha kõik Laarmani kunstiuuenduse olulisemad jooned, aga ka tema äärmiselt hea maitse. Teiselt poolt annab see töö meile ettekujutuse, millisena nägi kunstnik ennast ise tol pöördelisel perioodil: taamalt talumajast tulnuna vormimängude esiplaanile.