Aleksander Krims
1893-1947
Natüürmort viiuliga. 1930
pliiats, tušš. vm 12.2 x 18 cm (raamitud)
hind 448 (müüdud)
Kunstiõpingutega alustas Eesti Kunstiseltsi õhtustel joonistuskursustel ja jätkas neid Ants Laikmaa ateljeekoolis. Täiendas end Pariisis. Noorte kunstnike ühenduse „Vikerla“ ja kunstiühingu „Pallas“ liige. Sai 1922. aastal „Vaba Maa“ auhinna.
Aleksander Krimsi looming on samahästi kui teadmata. Kui kümmekond aastat tagasi koondati tema ülevaatenäitusele kõik teadaolevad tööd ja saadi kokku vaid 14 (!), siis hilisemad aastad on juurde toonud veel vaid mõne teose väljailmumise. Möödunud kevadel ilmusid ootamatult nähtavale mõned Krimsi joonistused, mis annavad aimu sellest perioodist, kui Krims juba kunstielust tagasitõmbunult omaette Ellamaal töötas.
Omal ajal olid kriitikud Krimsi suhtes pidevalt äraootaval seisukohal. Tema annet märgati, selles ei ole kahtlust – Laikmaa õpilasena (ja Kallise hea sõbrana) esines ta 1910ndate keskel juba näitustel ning arvustustes öeldi tema kohta „õrn” ja „pehme”. 1920ndatel murdis Krims läbi ka laiemale kunstiareenile ning kümnendi lõpuks oli tema looming juba niivõrd mõjuv, et ta valiti esindama eesti kunsti kullafondi erinevatel välisnäitustel Taanis, Soomes ja Saksamaal. Samuti õnnestus tal riikliku toe najal pääseda Pariisi, kuid seal oli ta vähem kui aasta.
1930ndatel tõmbus Krims aga siseeksiili. Ta ei esitanud enam oma töid väljapanekutele ning tema toetustaotlused ei leidnud positiivset vastukaja. Võib julgelt öelda, et kui varasematest perioodidest teame me vähe, siis 1930ndatest ning 1940ndatest samahästi kui mitte midagi. 1935. aasta juunis kolis ta Ellamaale, kuid järgmine Krimsi isiklikku elu puudutav märkus teatab juba tema surmast 1947. aastal. „Ometi on andmeid, et Krims pidevalt töötas,” kirjutab Tiina Abel. Käesolevad tõelised rariteetleiud ainult kinnitavad seda väidet. Ühte Abeli tõdemust kinnitavad Krimsi joonistused veel. Nimelt leiab ta, et kuigi kunstnikku võiks kergesti pidada kubismi, metafüüsilise maali ja säärase kunsti ühenduseks, kus „igasugune kirjeldus kaob ja kontakt natuuriga muutub teisejärguliseks”, siis ometi on tema töödes „kalgist vormipuhtusest hoolimata mingi provintsliku tundelisuse varjund”.
Joonistuste „Natüürmort viiuliga“ ja „Kaevul“ põhjal on valminud autoril ka õlimaalid.
Aleksander Krimsi looming on samahästi kui teadmata. Kui kümmekond aastat tagasi koondati tema ülevaatenäitusele kõik teadaolevad tööd ja saadi kokku vaid 14 (!), siis hilisemad aastad on juurde toonud veel vaid mõne teose väljailmumise. Möödunud kevadel ilmusid ootamatult nähtavale mõned Krimsi joonistused, mis annavad aimu sellest perioodist, kui Krims juba kunstielust tagasitõmbunult omaette Ellamaal töötas.
Omal ajal olid kriitikud Krimsi suhtes pidevalt äraootaval seisukohal. Tema annet märgati, selles ei ole kahtlust – Laikmaa õpilasena (ja Kallise hea sõbrana) esines ta 1910ndate keskel juba näitustel ning arvustustes öeldi tema kohta „õrn” ja „pehme”. 1920ndatel murdis Krims läbi ka laiemale kunstiareenile ning kümnendi lõpuks oli tema looming juba niivõrd mõjuv, et ta valiti esindama eesti kunsti kullafondi erinevatel välisnäitustel Taanis, Soomes ja Saksamaal. Samuti õnnestus tal riikliku toe najal pääseda Pariisi, kuid seal oli ta vähem kui aasta.
1930ndatel tõmbus Krims aga siseeksiili. Ta ei esitanud enam oma töid väljapanekutele ning tema toetustaotlused ei leidnud positiivset vastukaja. Võib julgelt öelda, et kui varasematest perioodidest teame me vähe, siis 1930ndatest ning 1940ndatest samahästi kui mitte midagi. 1935. aasta juunis kolis ta Ellamaale, kuid järgmine Krimsi isiklikku elu puudutav märkus teatab juba tema surmast 1947. aastal. „Ometi on andmeid, et Krims pidevalt töötas,” kirjutab Tiina Abel. Käesolevad tõelised rariteetleiud ainult kinnitavad seda väidet. Ühte Abeli tõdemust kinnitavad Krimsi joonistused veel. Nimelt leiab ta, et kuigi kunstnikku võiks kergesti pidada kubismi, metafüüsilise maali ja säärase kunsti ühenduseks, kus „igasugune kirjeldus kaob ja kontakt natuuriga muutub teisejärguliseks”, siis ometi on tema töödes „kalgist vormipuhtusest hoolimata mingi provintsliku tundelisuse varjund”.
Joonistuste „Natüürmort viiuliga“ ja „Kaevul“ põhjal on valminud autoril ka õlimaalid.