1960ndate Jõgever on oluline tähis eesti kunstis. Just sel perioodil kõneldakse temast enim, kuigi mitte ametlikult. Ta on koos oma Tartu sõpradega katsetamas, ent sellest enamgi on oluline Jõgeveri teatud eetiline hoiak. “Baleriinide” puhul pole loomulikult tegemist eksperimendiga, küll aga kannab ta endas ometi teatud seisukohta. Seda võiks kirjeldada kui nõuet kunsti iseseisvusele. Baleriinid on Jõgeveri jaoks “puhta” kunsti sümbolid, ilusad ja haprad. Eriliselt võlub aga kunstnikku tantsijate keskendunud ilme, süvenemine oma töösse ja pühendumine sellele.