Art deco jõudis Eesti kunsti üllatavalt kiiresti. 1925. aasta Pariisi-näitusel käisid mitmed eestlased, teiste seas ka Adamson-Eric. Uus laad ilmselgelt inspireeris teda. Näitusel ringi käinuna hakkas Adamson-Ericule silma grupp maalijaid, kellest vaimustununa läks ta õppima Vassili Šuhhajevi juurde. Just temalt saadud õpetuse jälgi on näha ka käesolevas Pariisis valminud töös. Ei, mitte geometrism, jooned ning nurgad, vaid rikkaliku art deco teised suunad mõjutasid teda „Vesivärava” juures. Geometrismini jõudis Adamson-Eric hiljem, oma tarbekunstis ja joonistustes, mille paremikust on kaks kompositsiooni ka käesoleval oksjonil. “Vesiväravas” aga haaras kunstnikku rõhutatud plastilisus, kui kasutada Mai Levini sõnu. Enne mitmeid Eesti näituseid jõudis Adamson-Eric seda maali näidata ka Pariisis, kus töö leidis ilmselt viljaka pinnase: art deco oli kahtlemata moesõna. Seetõttu pole imestada, et ka mitmed teised tollal Pariisis õppinud kunstnikud siirdusid rohkem või vähem, kindlamalt või juhuslikumalt art deco juurde: Eduard Ole, Arkadio Laigo, Aleksander Krims, Aleksander Vardi, Eduard Wiiralt, Kristjan Teder, Johannes Greenberg.