Johannes Uiga näib meie jaoks olevat kinnistunud lahtrisse “maastikud”. Ometi tõestab käesolev rariteet, et Uiga ampluaa oli laiem. Ta käsitleb siin kunstiloost tuttavat motiivi: suplejaid vee ääres. Loomulikult tõlgendab Uiga teemat pigem kaksikaktina, ent sarnaselt Valerian Loigule pole oluline vaatlus, vaid maal ise. Loodusvaatesse sulanduvad naised muutuvad kaugemalt vaadates osavalt valitud värvirõhkudeks, andes tööle juurde õhulisust. Idüllilist meeleolu täiendab veelgi jõgi, mis on toodud õhukese kihina, kumades läbi ning muutudes läbipaistvaks.