Vaevalt on kunsti jaoks rohkem huvi pakkunud teemat kui loodus – miski, mida tegelikult harjutud vaatlema kultuurivälisena. Lõputute maastikuvaadete kõrval tõusevad esile natüürmordid, mille jaoks on aegade jooksul välja kujunenud teatud kaanonid. Silvia Leitu käsitleb oskuslikult küll lillede pehmet ilu, kuid toob samas kavalalt sisse mitmeid uudseid lähenemisi. Nii on pealtnäha värvita jäänud just tavaliselt kunstnikke enim huvitavad objektid: lilleõied ning vormiliselt keerukas ümar vaas. Leitu on suurendanud hoopis lehti, kuid nende jõulise värviga tõstab ta veelgi esile lillede veidi teistsugust ilu, kui harjutud nägema.