Paul Allik

Paul Allik on Eesti uuema aja kunstiloos harukordne näide. Tartu Kunstikoolis esmase hariduse saanud Allik ei tunginud 1960ndatel näitustel alustades kohe avangardi südamesse. Toonase kunstimaailma teatud nipsakas võõristus Tartu kooli kasvandike vastu juhtis Alliku hoopis teistele radadele võrreldes "Tallinna kunstiga". Ent just nõnda, järjepidevalt oma rajal kõndides kujunes Allikust ikkagi ja möödapääsmatult üks olulisemaid 1980ndate ning 1990ndate maalikunstnikke.
Alliku oma raja sisseajamisel mängis otsustavat rolli legendaarne üksiklane, "Pallase" kooli väärtuste üks olulisemaid sõjajärgseid edasikandjaid Alfred Kongo. Hästi kuhugi paigutamatu Kongo oli oma loomingus tõeliselt isepäine, luues just säärasel moel, nagu nõudis tema süda ja mitte moevoolud. Just Kongolt pärinevad Alliku hiilgavad oskused värvide kontrollimisel, mis paradoksaalsel kombel lubas tal hilisemas loomingus neid lõuendile väga erineval moel laiali paisata. Kui Kongo koloriit oli rõhutatult sordiini all, siis Allik oli elurõõmus, isegi pillav. Tema värvid on paleti teisest servast - rõõmsad, optimistlikud, ruumikogemust avardavad. Õigustatult nimetati teda "tundliku ja kerge käega maalijaks", veelgi enam - Allikus nähti maalikunstnikku par excellence. Tõepoolest, 1990ndatel, mil maaliloomingu uudsus seati kahtluse alla, jätkas just Allik kõigutamatu rahuga oma raja kõndimist. Kunstnikuks olemine oli tema pärisosa. Kõigutamatu rahuga liikus Allik maalikunsti erinevatel aladel: 1970ndate portreedest jõudis ta 1980ndatel ekspressionismini ning sealt 1990ndatel abstraktsionismi sugemetega maalini. Üheski tema töös pole märgata teesklust, eeskujude jäljendamist, voolusuundadesse paigutumise tahet. Ta jäi alati iseendaks.
Alliku esiplaanil püsimine 1990ndatel on omaette märkimisväärne. Rõhutatult alati maalikunsti klassikalisi väärtusi - värvi, valguse ja ruumi komponeerimist - kilbile tõstnud Allik ei kõlanud kokku ajastu meeleoludega. Ent ometi. Just 1990ndate keskel kutsuti Allikut tervele reale näitustele, 1994. aastal määrati just talle maalikunsti aastapreemia - Allik oli oma vaieldamatus tippvormis. Kaks aastat hiljem otsustas kunstnik jätkata vanu traditsioone ning siirdus maalikastiga .... Aafrikasse. Muu hulgas Namiibias ringi rännates oli Allik tõeline sajandialguse autor: ta istus maha seal, kus vaade tema kunstnikupilku enim köitis. Eeltööd või kohe lõpetatud maali valmides oli Allik nagu Mägi Saaremaal: kerge, kiire, improvisatsiooniline, vaba. See on ilmselge juba Alliku töid vaadates: palju õhku, palju ruumi, mitte ühtegi jälge kammitsetusest. Silmapiir on siin lükatud kaugele, jättes ruumi Aafrika kirevale loodusele. Pintsel liigub kiiresti nii lõuendil kui paletil, kirevus on siin organiseeritud, kuid mänguline. Allik kasutab siin tõepoolest kõiki maalikunsti võimalusi. Võime üpris kindlad olla: Aafrikas maalides on Paul Allik nii oma võimete kui loomevabaduse tipul.