Karin Luts on kahtlemata üks nimekamaid Eesti naiskunstnikke läbi aegade. Konrad Mäe ja Ado Vabbe õpilasena “Pallase” lõpetanud Luts jõudis ennast järgnevatel aastatel täiendada veel Pariisis ning Roomas, saades seeläbi võimalikest pea parima hariduse. Juba 1920ndatel teravalt Eesti kunstipilti kerkinud omanäoline kunstnik leidis järmisel kümnendil veelgi laiemat tähelepanu. End lühikese ajaga Eesti kunsti klassikuks maalinud Lutsu siinse karjääri lõikas teravalt läbi sunnitud lahkumine Rootsi 1944. aastal. Napid teated paguluses sündinud loomingust suutsid ometi veenda, et Lutsu meisterlikkus on leidnud uusi väljakutseid. Napilt viis aastat pärast lahkumist valminud “Meri” näitab ilmekalt kunstniku kõrgperioodi edasikestmist. Pealtnäha lakoonilise värvi- ja pintslikäsitlusega maalitud tööl hakkavad mängima mitte niivõrd virtuoossed koloriidilaigud, kuivõrd osavalt jäetud tühimikud. Luts on siin loobunud ülepaisutatud värvimelust ning nappide, ent äärmiselt täpselt valitud asetustega loonud nii jõulise taeva kui ka kummastavad loomamustrit meenutavad vinjetid esiplaanil. Nii juhtub, kui kunstnik valdab võrdväärselt nii värve kui ka värvide taha jäävat ruumi.