Eugen Gustav Dücker on ilmselt läbi aegade nimekaim rahvusvahelise haardega kunstnik, kellel samas tihedad sidemed ka Eestiga. Düsseldorfi ja Peterburi Kunstiakadeemiad, mis oli 19. sajandi realistliku kunsti lipulaevad, valisid Dückeri professoriks ja akadeemikuks. Tema õpilaste sekka kuulus nii arvukalt hinnatud saksa kunstnikke kui ka Oskar Hoffmann. Tema vankumatult kõrgetasemelist loomingut soetasid oma kogudesse kunstimuuseumid Saksamaal ja Venemaal ning erakogujad. Eesti kunstiajaloos omaette nähtuseks muutunud Düsseldorfi koolkonna liikmena tõi Dücker kunstiteadlaste sõnul kaasa saksa ning vene maastikumaali uuenemise ja tõetruu maalimislaadi erakordselt jõulise sisenemise Eesti kunstilukku. Suurejoonelisest edust hoolimata pöördus Dücker ikka ja jälle tagasi sünnikohta Saaremaale, kus valmisid mitmed tema kõige nimekamad tööd. Mere ääres pingikesel istudes ja merd maalides suutis Dücker ühendada akadeemiku kindlakäelisuse ja täpsuse ning sümboolse laenguga värvi- ja ruumikäsitluse. “Mees mere ääres” on korraga nii Dückeri kui ka tema kunsti autoportree, aus ja vahetu.