Leonhard Lapin
(1947–2022)
Naine-masin IX (Elu mängud IX). 1975
Tušš, guašš. 62 x 59 cm
hind 2 014 (müüdud)
Eesti moodsa kunsti klassika tutvustamine jätkub sealt, kus eelmine kord pooleli jäime. Kui Jüri Arrak 1966. aastal ERKIs lõpueksameid sooritas, valmistus Leonhard Lapin juba suvisteks sisseastumiskatseteks. Sellega olid asjad otsustatud - Eesti avangardkunst ning Lapin muutusid kiiresti sünonüümideks. Liitgem graafik, arhitekt, kunstiteadlane ja -loolane, poeet ja esseist ning me saamegi Lapini.
Pärast riivamisi osalemist rühmituses ANK’64 (meenutagem – just selle rühmituse aegadest pärines eelmise oksjoni Jüri Arraku “Figuur”) keskendus Lapin koos Andres Toltsi ning Ando Keskkülaga legendaarse “SOUP’69” tegevusele. Just see laialivalguvate piiridega rühmitus, mille organiseeritud näitustest võtsid m.h. osa ka Juhan Viiding, Vilen Künnapu ja Sirje Runge, on teetähis Eesti moodsa kunsti maastikul, millest alates arvatakse Pariisi mõjude lõppu ning kaasaegse läänemaailma, eelkõige USA kunsti mõjude algust. 1969. aastal alguse saanud SOUP-rühmitus korraldas näituseid ning esmakordselt Eestis ka laialdaselt happeninge, kuid moodustamata kunagi konkreetsemaid piire, hakkasid nii Lapin, Tolts, Keskküla kui ka teised juba 1970ndate alguses liikuma mööda uusi radu. Endiselt kutsuti üles hoiduma vaimsest sumbumisest ning iganenud arusaamade poolt põhjustatud ummukist, õhupuudusest. Lapin ning tema ümber ja kõrvale koondunud seltskond rääkis üha enam ja kuuldavamalt vajadusest uute ning teistsuguste lahenduste järele, vajadusest värskendada ning tuulutada Eesti kaasaegse kunsti üldilmet. Loomulikult ei saanud üleskutsed uute vormikeelte leidmisele mööduda poliitiliste võimude tähelepanuta – noorte avangardistide tegevust vaadati kui vastupanu kehtivatele normidele (mida see ka oli), nende töid korjati näitustelt, mis niigi toimusid sageli salaja, ning mõnigi kord viisid happeningid kunstnike arreteerimisteni ning nende süüdistamiseni huligaansuses.
1971. aastal lõpetas Lapin ERKI arhitektina. Tema erialane tegevus on endasse koondanud nii mitmete hoonete projekteerimise, arhitektuuriloolise selgitus- ja uurimistöö kui ka arhitektuurilise mõtlemise ülekandumise Lapini graafilistesse lehtedesse. Tema tööde minimalistlik vorm hakkab tsiteerima Vene 20. sajandi avangardi ning teatud nihestatud geomeetrilise täpsuse ning ratsionaalsusega hakkab Lapini looming meenutama funktsionalistlikult “kainet” arhitektuuri. Nimetatud koega tööd olid üleval juba 1973. aastal toimunud näitusel “Saku’73”, kus Lapini osavõtmine näis juba iseenesestmõistetavana. Sama loogiline oli Lapini organiseerimistöö järgmiste Eesti moodsa kunsti klassikasse kuuluvate näituste ning ürituste juures kuni näituseni “Harku’75”. Just Lapini peetud ettekanne võttis seal kokku tormiliselt arenenud noore avangardkunsti põhimõtted ja eesmärgid ning sageli nähakse Harku Mikrobioloogia Instituudis toimunud poolsalajases näituses eesti avangardi lõppu. Selle lõppu, mille sümboolseks algustähiseks võib lugeda SOUP’69 näitust kohvikus “Pegasus” ning mille teke ja areng sõltus vältimatult väga olulisel määral just Leonhard Lapini isikust ja tegevusest.
Ent Lapini tegevus ei katkenud, pigem vastupidi. Kolme viimase kümnendi jooksul kohtame nii 1970ndatest, 1980ndatest kui ka 1990ndatest rääkides ikka ja alati taas just tema nime. Kunstnik ja arhitekt, ideede generaator, õppejõud ... Lapin ja veel kord Lapin.
..........
1973. aastal alustas Lapin ilmselt oma tuntuimat sarja “Masin”. Aastate jooksul paisununa moodustab just see seeria Lapini loomingu emblemaatiliseima osa, mille varasemad lehed on tänaseks kujunenud Eesti avangardkunsti krestomaatilisteks teosteks. Juba museaalse väärtusega tööde loomine algas ajal, mil Lapin võitis auhindu rahvusvaheliselt väga prestiižsetelt graafikabiennaalidelt Ljubljanas ja Tokios (vastavalt 1973. ja 1974. aastal). Rahvusvaheline menu on jätkunud ka hiljem ning kestab tänaseni: arvukalt näitusekutseid, preemiaid, loenguid, ostud tunnustatud kogudesse jne.
Käesolev töö langeb seega nii Eesti avangardkunsti kui ka Lapini loomingu kõrgaega, sulatades endasse autori jaoks olulised tõukekohad. Siin saavad kokku erootika ja futuristlik usk masinasse, geomeetrilised struktuurid ja nihestatud meelelisus, mustad ringid ja valged jooned. Lapin on ise kirjeldanud geomeetrilisi struktuure kui inimliku energia ja kosmilise jõu visuaalseid väljendusi. Meenutagem – 1975. aastal mõjus sääraste märksõnade rõhutamine mitte pelgalt kunstiajalooliste seikadena, vaid teatud poliitiliste meelsusavaldustena nõukoguliku tasalülitamise vastu, inimese muutumise vastu masinaks.
Ent just käesolev töö sisaldab endas veel mõningaid kihte. Nimelt oli teos eksponeeritud Eesti avangardi vaieldamatult ühel olulisemal näitusel “Harku’75”. Originaaljoonistus kunstiajalugudest tuttavaks saanud teosest kõneleb meiega endiselt. Aga eks see olegi avangardi loomuses.
Pärast riivamisi osalemist rühmituses ANK’64 (meenutagem – just selle rühmituse aegadest pärines eelmise oksjoni Jüri Arraku “Figuur”) keskendus Lapin koos Andres Toltsi ning Ando Keskkülaga legendaarse “SOUP’69” tegevusele. Just see laialivalguvate piiridega rühmitus, mille organiseeritud näitustest võtsid m.h. osa ka Juhan Viiding, Vilen Künnapu ja Sirje Runge, on teetähis Eesti moodsa kunsti maastikul, millest alates arvatakse Pariisi mõjude lõppu ning kaasaegse läänemaailma, eelkõige USA kunsti mõjude algust. 1969. aastal alguse saanud SOUP-rühmitus korraldas näituseid ning esmakordselt Eestis ka laialdaselt happeninge, kuid moodustamata kunagi konkreetsemaid piire, hakkasid nii Lapin, Tolts, Keskküla kui ka teised juba 1970ndate alguses liikuma mööda uusi radu. Endiselt kutsuti üles hoiduma vaimsest sumbumisest ning iganenud arusaamade poolt põhjustatud ummukist, õhupuudusest. Lapin ning tema ümber ja kõrvale koondunud seltskond rääkis üha enam ja kuuldavamalt vajadusest uute ning teistsuguste lahenduste järele, vajadusest värskendada ning tuulutada Eesti kaasaegse kunsti üldilmet. Loomulikult ei saanud üleskutsed uute vormikeelte leidmisele mööduda poliitiliste võimude tähelepanuta – noorte avangardistide tegevust vaadati kui vastupanu kehtivatele normidele (mida see ka oli), nende töid korjati näitustelt, mis niigi toimusid sageli salaja, ning mõnigi kord viisid happeningid kunstnike arreteerimisteni ning nende süüdistamiseni huligaansuses.
1971. aastal lõpetas Lapin ERKI arhitektina. Tema erialane tegevus on endasse koondanud nii mitmete hoonete projekteerimise, arhitektuuriloolise selgitus- ja uurimistöö kui ka arhitektuurilise mõtlemise ülekandumise Lapini graafilistesse lehtedesse. Tema tööde minimalistlik vorm hakkab tsiteerima Vene 20. sajandi avangardi ning teatud nihestatud geomeetrilise täpsuse ning ratsionaalsusega hakkab Lapini looming meenutama funktsionalistlikult “kainet” arhitektuuri. Nimetatud koega tööd olid üleval juba 1973. aastal toimunud näitusel “Saku’73”, kus Lapini osavõtmine näis juba iseenesestmõistetavana. Sama loogiline oli Lapini organiseerimistöö järgmiste Eesti moodsa kunsti klassikasse kuuluvate näituste ning ürituste juures kuni näituseni “Harku’75”. Just Lapini peetud ettekanne võttis seal kokku tormiliselt arenenud noore avangardkunsti põhimõtted ja eesmärgid ning sageli nähakse Harku Mikrobioloogia Instituudis toimunud poolsalajases näituses eesti avangardi lõppu. Selle lõppu, mille sümboolseks algustähiseks võib lugeda SOUP’69 näitust kohvikus “Pegasus” ning mille teke ja areng sõltus vältimatult väga olulisel määral just Leonhard Lapini isikust ja tegevusest.
Ent Lapini tegevus ei katkenud, pigem vastupidi. Kolme viimase kümnendi jooksul kohtame nii 1970ndatest, 1980ndatest kui ka 1990ndatest rääkides ikka ja alati taas just tema nime. Kunstnik ja arhitekt, ideede generaator, õppejõud ... Lapin ja veel kord Lapin.
..........
1973. aastal alustas Lapin ilmselt oma tuntuimat sarja “Masin”. Aastate jooksul paisununa moodustab just see seeria Lapini loomingu emblemaatiliseima osa, mille varasemad lehed on tänaseks kujunenud Eesti avangardkunsti krestomaatilisteks teosteks. Juba museaalse väärtusega tööde loomine algas ajal, mil Lapin võitis auhindu rahvusvaheliselt väga prestiižsetelt graafikabiennaalidelt Ljubljanas ja Tokios (vastavalt 1973. ja 1974. aastal). Rahvusvaheline menu on jätkunud ka hiljem ning kestab tänaseni: arvukalt näitusekutseid, preemiaid, loenguid, ostud tunnustatud kogudesse jne.
Käesolev töö langeb seega nii Eesti avangardkunsti kui ka Lapini loomingu kõrgaega, sulatades endasse autori jaoks olulised tõukekohad. Siin saavad kokku erootika ja futuristlik usk masinasse, geomeetrilised struktuurid ja nihestatud meelelisus, mustad ringid ja valged jooned. Lapin on ise kirjeldanud geomeetrilisi struktuure kui inimliku energia ja kosmilise jõu visuaalseid väljendusi. Meenutagem – 1975. aastal mõjus sääraste märksõnade rõhutamine mitte pelgalt kunstiajalooliste seikadena, vaid teatud poliitiliste meelsusavaldustena nõukoguliku tasalülitamise vastu, inimese muutumise vastu masinaks.
Ent just käesolev töö sisaldab endas veel mõningaid kihte. Nimelt oli teos eksponeeritud Eesti avangardi vaieldamatult ühel olulisemal näitusel “Harku’75”. Originaaljoonistus kunstiajalugudest tuttavaks saanud teosest kõneleb meiega endiselt. Aga eks see olegi avangardi loomuses.