Urmas Pedanik

Urmas Pedanik tegi kunstimaailmas läbilöögi hüperrealistina, kuid huvitaval kombel säilis nii temal kui mitmetel teistel moodsatel kunstnikel huvi keskaegse Tallinna kujutamise vastu. Eesti kunstiajaloos väga palju kujutatud motiiv sai nende käsitluses uued tõlgendused, vanalinna asetati ootamatutesse kontekstidesse ja romantilisest vaateviisist sai popkultuuriline. Pedaniku puhul oli huvi vanalinna, aga ka väikelinnade või 1930ndate aastate arhitektuuri vastu siiski kõige programmilisem.
Pedanik õppis kunstiinstituudis tööstuskunsti ja tema huvi linnaruumi ning looduse kooseksisteerimise vastu oli Reet Varblase sõnul seetõttu loogiline. Ka siin maalil on linn ja loodus koos, puud ja rohuplats moodustavad olulise osa teose pindalast. “Kunstniku tollaseid linnavaateid iseloomustab pehme maalimisviis, loodus ning arhitektooniliste vormide kõrvutamine on lähedane 20. sajandi alguse romantilistele linnapiltidele; kuid inimtühjus ning distants kujutatud objekti ja looja/vaataja vahel loovad külma, hüljatud, igavikulise, metafüüsilise atmosfääri,” on Varblane kirjutanud.