Toomas Vint
(1944)
Park ja lambid. 1992
Õli, lõuend. 50 x 75 cm (raamitud)
All paremal: TV 92
“Just park ja mets oma igaveses elujaatavas roheluses on üks maalikunstnik Vindi lemmikmotiive,” kirjutas 1990ndatel luuletaja Priidu Beier. Sageli on kirjeldatud Vindi maastike metafüüsilist meeleolu: inimesi pole, on ainult ruum vaikuses ja sageli poolhämaruses. Tuul ei puhu, loodus on tardunud, kõik võiks olla kõle, kui poleks maalitud mingi sisemise soojusega. Olulise tahu annab Vindi maalidele alati meisterlikult maalitud valgus: me ei pruugi täpselt aru saada, kust see valgus tuleb või isegi mis on tema algne allikas, kuid ta kumab ja värvib lehed teise tooni. Käesoleval maalil aimame varahommikust päikesetõusu: hetke, mil loodus on veel vaikelulises tardumuses, kuid juba on muutus lähenemas, dünaamika tulemas. Kuid Vinti elu lärmakas dünaamika enam ei huvita: mingil moel otsib ta sarnast igavikulist tõde nagu Nikolai Kormašov või Olav Maran, ja temagi leiab selle ennekõike vaikuses ja seisakus.