Peeter Mudist
(1942–2013)
Luuletaja Lydia Koidula. 1974
Õli, lõuend. 150 x 100 cm (raamimata)
Alghind 111 000
All paremal: P.M. 74.
Tegemist on Peeter Mudisti loomingus üsna erandliku maaliga, kontseptuaalse kujutluspildiga meile kõigile tuntud ja armastatud poetessist Lydia Koidulast. NB! tegemist ei ole realistliku maaliga, vaid pigem Peeter Mudisti muljega Koidula luule lugemisest. Koidula kehakeel räägib eelkõige naise vabadusvõitlusest – kui 1974. aastal ei käitunud naised mitte kuidagi niimoodi nagu Koidula sellel maalil, siis tänapäeval seisuga 2022. aasta tundub feministide ülakeha paljastamine olevat pigem juba normatiivne relv, millest saame teada meedia vahendusel (näiteks kunstniku Mare Tralla mitmed aktsioonid ja teosed, valgevene poliitiliste aktivistide võitlus grupist Femen).
Lydia Koidula on saanud eesti feministliku kunstiteaduse märgiliseks figuuriks. Esimesena on Koidula isiku ja luule ühiskondlikku tähendust põhjalikult analüüsinud prof. Katrin Kivimaa, kelle doktoritöö juhendajaks Leedsi Ülikoolis oli rahvusvaheliselt tuntud feministlik kunstiteadlane Griselda Pollock. Uurimust saab lugeda ka eesti keeles: „Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850-2000”: https://www.academia.edu/1034843/Rahvuslik_ja_modernne_naiselikkus_eesti_kunstis_1850_2000_National_and_modern_femininities_in_Estonian_art_1850_2000
Katrin Kivimaa doktoritööst puudub paljude Koidula visuaalide hulgast Peeter Mudisti „Luuletaja Lydia Koidula” analüüs. Kunstniku sõnul on maali saatnud tsenseerimine, mis sundis vahepeal muutma isegi maali pealkirja -- „Annab energiat ära”. Selle pealkirja tegi tuntuks hoopis Mark Soosaar oma 1989. aasta dokumentaalfilmiga Peeter Mudistist, vt: https://arhiiv.err.ee/vaata/183474 .
Tagantjärele selgub, et maal mahtus kirjanduse ajaloo konteksti palju rahulikumalt kui kunsti konteksti. 1980. aastate alguses rippus maal Tammsaare muuseumi näitusesaalis tumerohelise tekstiiliga kaetud seintel ning pärast näituse lõppu kinkis Peeter Mudist maali muuseumi edumeelsele direktorile Elem Treierile. Nii on maal rippunud Elem Treieri pere koduseinal järgmised 40 aastat, ilma et tal oleks olnud vähimatki kunstiajaloolist konteksti, analüüsi, hinda, kirge, tsensuuri. Küll aga see, mis oli, oli maali omaniku kirjandusteaduslik kontekst ja sellest piisas. Tammsaare ja Vilde muuseumi seos Peeter Mudistiga sai hiljem veel järje – Kadriorus juhatas Eduard Vilde muuseumi sissepääsuteed Peeter Mudisti skulptuur „Eestile”.
HAUS-i oksjoni reaalajas 2022. aastal toimub Eesti Rahva Muuseumis Tartus Peeter Mudisti 80. sünnipäevale pühendatud näitus. Tallinnas Postimehe galeriis oli kunstniku austamine toimunud juba varem. „Luuletaja Lydia Koidula” (1974) kuulub kunstniku kõrgperioodi ning on muuseumi-vääriline teos.
Tegemist on Peeter Mudisti loomingus üsna erandliku maaliga, kontseptuaalse kujutluspildiga meile kõigile tuntud ja armastatud poetessist Lydia Koidulast. NB! tegemist ei ole realistliku maaliga, vaid pigem Peeter Mudisti muljega Koidula luule lugemisest. Koidula kehakeel räägib eelkõige naise vabadusvõitlusest – kui 1974. aastal ei käitunud naised mitte kuidagi niimoodi nagu Koidula sellel maalil, siis tänapäeval seisuga 2022. aasta tundub feministide ülakeha paljastamine olevat pigem juba normatiivne relv, millest saame teada meedia vahendusel (näiteks kunstniku Mare Tralla mitmed aktsioonid ja teosed, valgevene poliitiliste aktivistide võitlus grupist Femen).
Lydia Koidula on saanud eesti feministliku kunstiteaduse märgiliseks figuuriks. Esimesena on Koidula isiku ja luule ühiskondlikku tähendust põhjalikult analüüsinud prof. Katrin Kivimaa, kelle doktoritöö juhendajaks Leedsi Ülikoolis oli rahvusvaheliselt tuntud feministlik kunstiteadlane Griselda Pollock. Uurimust saab lugeda ka eesti keeles: „Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850-2000”: https://www.academia.edu/1034843/Rahvuslik_ja_modernne_naiselikkus_eesti_kunstis_1850_2000_National_and_modern_femininities_in_Estonian_art_1850_2000
Katrin Kivimaa doktoritööst puudub paljude Koidula visuaalide hulgast Peeter Mudisti „Luuletaja Lydia Koidula” analüüs. Kunstniku sõnul on maali saatnud tsenseerimine, mis sundis vahepeal muutma isegi maali pealkirja -- „Annab energiat ära”. Selle pealkirja tegi tuntuks hoopis Mark Soosaar oma 1989. aasta dokumentaalfilmiga Peeter Mudistist, vt: https://arhiiv.err.ee/vaata/183474 .
Tagantjärele selgub, et maal mahtus kirjanduse ajaloo konteksti palju rahulikumalt kui kunsti konteksti. 1980. aastate alguses rippus maal Tammsaare muuseumi näitusesaalis tumerohelise tekstiiliga kaetud seintel ning pärast näituse lõppu kinkis Peeter Mudist maali muuseumi edumeelsele direktorile Elem Treierile. Nii on maal rippunud Elem Treieri pere koduseinal järgmised 40 aastat, ilma et tal oleks olnud vähimatki kunstiajaloolist konteksti, analüüsi, hinda, kirge, tsensuuri. Küll aga see, mis oli, oli maali omaniku kirjandusteaduslik kontekst ja sellest piisas. Tammsaare ja Vilde muuseumi seos Peeter Mudistiga sai hiljem veel järje – Kadriorus juhatas Eduard Vilde muuseumi sissepääsuteed Peeter Mudisti skulptuur „Eestile”.
HAUS-i oksjoni reaalajas 2022. aastal toimub Eesti Rahva Muuseumis Tartus Peeter Mudisti 80. sünnipäevale pühendatud näitus. Tallinnas Postimehe galeriis oli kunstniku austamine toimunud juba varem. „Luuletaja Lydia Koidula” (1974) kuulub kunstniku kõrgperioodi ning on muuseumi-vääriline teos.