Urmas Pedanik

All paremal: UP 2019

Urmas Pedaniku mikroskeeme kujutavad maalid kujundasid tugevalt 1970ndate kunstipilti. Mõnikümmend aastat hiljem jõudis ta taas tuttava teemani, asudes kunstilise vahenditega kujutama elektrotehnikat. Filigraanse maalijana suudab ta hüperrealistlikus võtmes edasi anda tehnitsistlikku maailma selle detailsuses, kuid ei muutu selle juures ometi külmaks. Üleminekute pehmus, koloriidi teatav summutatus, mäng optiliste efektidega ja perspektiivi mähkimine udusse kõnelevad maalikunsti vahendite osavast kasutamisest.

Pealkiri viitab teatavale ruumilisusele ja ka kunstnik ise on kõnelenud, et näeb mitte ainult elektroonikat ja tehnoloogiat, vaid neid skeeme võib tõlgendada ka näiteks linnakaartidena. “Eriti meeldivad mulle arvutite puhul emaplaadid. Need on iseenesest on väikesed, aga kui suurendada need suurteks piltideks, siis nad omavad juba teistsugust väikest tähendust,” on ta öelnud. Samal aastal, mil valmis käesolev teos, pälvis Pedanik olulisima Eesti maalikunsti auhinna Konrad Mäe preemia.