Valdemar Väli suvitas 1950ndatel vahel Pirita jõe ääres ning kant, mida ta siin hoogsalt kujutab, on talle kahtlemata olnud väga tuttav ning kodune. Väli oli ka kalamees ja seetõttu ei otsi ta siin maalil mitte eksootilist, vaid tuttavat. Motiivi kõrval võiks aga tähelepanu pöörata Väli jõulistele pintslitõmmetele, mis annavad maalile hoogsa ja impulsiivse õhkkonna. Eriti kõrge kaldapealne paistab silma värvide mitmekülgse kasutamisega, millega on kooskõlas ka jõe rahutu ja pulbitsev kujutamine. Kuigi motiiv tõotab esmapilgul rahu ja idülli, siis pintslikiri ja värvikasutus panevad maali elama ning hingama.