Natalie Mei
(1900-1975)
Agitaator. 1922
akvarell. vm 24.8 x 22 cm (raamitud)
hind 900 (müüdud)
All keskel: N. Mei - 1922
Natali Mei oli tuntud teatrikunstnik ja raamatugraafik, kes alustas õpinguid Pallases joonistusõpetajate kursustel Nikolai Triigi käe all ja lõpetas kooli 1924 koos Eduard Wiiralti, Ferdi Sannamehe ja Kuno Veeberiga. 1920–30ndatel illustreeriski Mei peamiselt lasteraamatuid ja ilukirjandust. Osales näitustel nii Eestis kui välismaal, enamasti akvarellide ja pliiatsijoonistustega. Oma ilmekate akvarellidega huvi äratanud Mei kutsus Ants Lauter isegi teater Estoniasse kostüümikunstnikuks, kus Mei töötas aastail 1944–1956, ning tema kostüümikavandeil on lausa iseseisev kunstiväärtus. Hiljem töötas ta ERKI lavakostüümide õppejõuna ja tekstiilikateedri juhatajana.
Alates 1920ndatest lõi Mei ilmekaid ekspressionistlikke joonistusi ning kollaažitehnikas karakterportreid. Oksjonitöö jäädvustab mõneti dokumentalistlikult ent peaasjalikult emotsionaalselt tõde kuulutavat agitaatorit, kes on haaranud rahva tähelepanu. 1922. aasta oli Eestile ärev aeg, vabariik oli veel noor ning mitte kõik poliitilised jõud ei soosinud selle püsimist. Eero Epner on kirjutanud: „Kunstniku otsus olla poliitiline, näidata ja tõlgendada kunsti keeles ajalugu on Eesti kunstiajaloos üpris haruldane. Jääb tunne, nagu seisaks Natalie Mei siinsamas, inimeste keskel, ja prooviks aru saada, mida küll inimesed mõtlevad.”
Natali Mei oli tuntud teatrikunstnik ja raamatugraafik, kes alustas õpinguid Pallases joonistusõpetajate kursustel Nikolai Triigi käe all ja lõpetas kooli 1924 koos Eduard Wiiralti, Ferdi Sannamehe ja Kuno Veeberiga. 1920–30ndatel illustreeriski Mei peamiselt lasteraamatuid ja ilukirjandust. Osales näitustel nii Eestis kui välismaal, enamasti akvarellide ja pliiatsijoonistustega. Oma ilmekate akvarellidega huvi äratanud Mei kutsus Ants Lauter isegi teater Estoniasse kostüümikunstnikuks, kus Mei töötas aastail 1944–1956, ning tema kostüümikavandeil on lausa iseseisev kunstiväärtus. Hiljem töötas ta ERKI lavakostüümide õppejõuna ja tekstiilikateedri juhatajana.
Alates 1920ndatest lõi Mei ilmekaid ekspressionistlikke joonistusi ning kollaažitehnikas karakterportreid. Oksjonitöö jäädvustab mõneti dokumentalistlikult ent peaasjalikult emotsionaalselt tõde kuulutavat agitaatorit, kes on haaranud rahva tähelepanu. 1922. aasta oli Eestile ärev aeg, vabariik oli veel noor ning mitte kõik poliitilised jõud ei soosinud selle püsimist. Eero Epner on kirjutanud: „Kunstniku otsus olla poliitiline, näidata ja tõlgendada kunsti keeles ajalugu on Eesti kunstiajaloos üpris haruldane. Jääb tunne, nagu seisaks Natalie Mei siinsamas, inimeste keskel, ja prooviks aru saada, mida küll inimesed mõtlevad.”