Eduard Kutsar oli äärmiselt põhjaliku kunstihariduse saanud kunstnik, kelle “Pallase” õppejõudude seas on nii Konrad Mägi kui Eduard Wiiralt, nii Ado Vabbe kui Jaan Grünberg, nii Nikolai Triik kui Hando Mugasto. Kutsari huvid kunstis olid äärmiselt põhjalikud, ulatudes maalikunstist läbi graafika ka skulptuurini. Ometi teame tema loomingust võrdlemisi napilt, sest 1944. aasta laastamistöö hävitas ka enamuse Kutsari varasematest töödest. Aastatel 1950-1958 oli Kutsar sarnaselt Aleksander Vardiga aga surutud vaikimisse. “Purjekad merel” on haruldane näide kunstniku varasest loomingust, millest siiani tunti peamiselt ekspressionistlikke töid. Kutsar demonstreerib siin meisterlikku lähenemist värvile ning valgusele, sulatades ettevaatlikult, aga järjekindlalt sadamas seisvad purjekad hommikuudusse. Me ei saa märkamata jätta ka töö valmimisaastat, mis paneb meid mõtlema stardivalmis purjeka tähendusele 1941. aastal. Nii ühendabki Kutsar pealtnäha äärmiselt rahulikus ning sulnis töös ühelt poolt virtuoosse oskuse mängida vihmase taeva värviga, ent teisalt kõneleb maal meile ajaloolisest tegelikkusest, minemisest ja jäämisest, lootmisest.