Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee. Palun võtke meiega küsimuste korral ühendust.
.png)
Haus Galerii 08.11.2023 17:33
EESTI GRAAFIKA OKSJON
Haus Galerii 2023. aasta sügisoksjoni graafikavalik läbib küll ajalooredeli, kuid on koostatud siiski suurema rõhuga Eesti varasemal kunstiperioodil. Siit leiate oksjonivääriliselt rariteetseid töid, mis üllatavad nii mitmegi autori loomingu kontekstis kindlasti. Vaatamata meie vanema kunsti ootuspäraselt realistlikele motiividele on selle kollektsiooni tehnikates ja kompositsioonides siiski palju eksperimentaalsust, mis süvenejale detailirohkust pakub.
Graafikaoksjonil on teosed esitletud teemapeatükkide kaupa. Kunstiloolase Heie-Marie Treieri initsiatiivil on alajaotuste pealkirjad inspireeritud teoste endi pealkirjadest, millest esimene on otseses seoses KUMU-s veel avatud naisgraafikute näituse keskseima tööga Concordia Klarilt - Aadam ja Eeva (1971). Seega saadab meie graafikaoksjonit lisaks mitmekesisele ajastu- ja ainesekäsitlusele ka kunstisse endasse kätketud poeesia.
Narratiiv paradiisiaiast ja seal ideaalset elu nautivast esimesest inimpaarist on tuttav kõigile. Tänapäeval võib esiema Eevat ja esiisa Aadamat pidada aga pigem kõikide inimeste üldistuseks üle maailma. Inimiseloomud, välimused, lood ja kultuurid varieeruvad. Mida toob aga tulevik ja mis saab edasi, sõltub paljuski tänapäeva Aadamate ja Eevade valikutest ja vabast tahtest, nii nagu see oli ka paradiisiaias.
Siia töödegruppi on kogutud seitsme eesti naisgraafiku tööd ajavahemikust 1968-1988, märgistades eelkõige võimsate loovate naiste kõrgperioodi graafikakunstis. Oluline on, et need kunstnikud pühendusid eksklusiivselt graafikale, jagamata oma loomeenergiat maalimise või modelleerimisega. Seega oli tegemist väga teadliku spetsialiseerumisega graafikale. Pärast 1990. aastate kunstielu teisenemisi ja uute kunstnike esiletõusu jäi graafikakunst aktiivses näitusteelus tagaplaanile… kuni 2023. aastani, mil KUMU Kunstimuuseum tõstis naisgraafikud taas tähelepanu keskmesse, tõlgendatuna nende loomingut uudselt läbi poeesia ning kaasaegse feministliku kunstiteooria. Lugemissoovitus: Postimees 1. juuli 2023, https://kultuur.postimees.ee/7805123/kultuuris-kuum-peegelpilti-soovitatud-elu-graafika-tousud-ja-moonad-labi-viimase-kuue-kumnendi
Kas on võimalik eristada nais- ja meesgraafikute töid näiteks teatava visuaalse mõtlemise, motiivistiku, esteetika, moodse või traditsioonilise olemise, tundlikkuse või jõulisuse, kogemuslikkuse, eelistuste, koloriidivalikute, graafikatehnikate, vaatamisviisi jne põhjal? Seda saab mõistatada nii Aadamate ja Eevade grupi kui ka terve HAUS galerii graafika oksjonivaliku näitel.
Malemäng on hea kujund kunstile – iga kunstnik peab mõttes või alateadvuses läbi mängima teatud partiid, enne kui astub esile uue loominguga. Leonhard Lapini „Arhitektuurisajandi male“ juhib tähelepanu arhitektuurile ja linnale kui graafika lähtekohale. Siinse valiku töödes domineerib Tallinna vanalinn, mis on osutunud lõputuks teemaks eri põlvkonna kunstnikele. Kui kunstnik kujutab tühja linna või keskendub majadele ilma inimeseta, siis teatud perioodil väljendas see laiemat modernistlikku väärtushinnangut, mida kajastasid ka arhitektuurifotograafid. Käesolevale valikule sai siiski lisatud ka inimesi kujutavaid teoseid – seoses linnaga ja linnakultuuriga.
Maa ja maastik ja mets ja puud ja veed on siinse graafika grupi keskmes. Võib-olla ei ole selline kunst tuleviku plaanis enam nii endastmõistetav, nagu siiani on tundunud. Maastikud on pidevas muutumises ning puutumatu loodus ei pruugi sellisena igavesti kesta. Poeetiline pealkiri „Maa silm“ pärineb August Luigalt ja tuletab meelde, et ka maa võib inimesega suhelda, kui osata teda kuulata ja vaadata.
Eduard Wiiralti (1898-1954) looming on omandanud erilise positsiooni eesti graafikas, toimides, võiks öelda, aegade-ülese etalonina. Seda võib väita kui objektiivset fakti, mõõdikuks paljude tema põlvkonnakaaslaste ja nooremate põlvkondade kunstnike austus, väljendatuna mälestustes, intervjuudes, teostes. Tagasihoidlik kunstnik ise seda iial ei taotlenud ning oleks ilmselt ehmunud, kui ta seda praegu teada saaks. Ometi juhtus nii, et tema parimad teosed on seadnud järgmiste põlvkondade jaoks graafikakunsti lati kõrguse. Vaadates käesolevat oksjonivalikutki, võib ühe või teise teose juures aimata Wiiraltit kui eelkäijat, olgu w-tähe kirjaviisis või motiivivalikus või mõnes juhuslikus näoilmes. Wiiralti isiku ja saatusega on seotud erakordne fakt, et tema haud asub Pariisi Père-Lachaise´i kuulsuste kalmistul üsna Oscar Wilde´i haua lähedal. Ja kas mitte ei selgunud Tiina Nurga arhiiviuuringute põhjal kirjutatud Kõrgema Kunstikooli Pallas monograafiast (avaldatud 1977, kordustrükk 2004), et Wiiralt oli kunstikoolikooli tegutsemise ajal 1919.-1940. aastal üks ja ainus lõpetaja, kellele pandi kooli ajaloo kõrgeim hinne. Wiiraltist on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid, kunstiteadlane Mai Levin valdab Eestis parimat informatsiooni Wiiralti kunstist, taustadest ja eluloost.
Tõepoolest pole meri üksnes hiigelsuur kogus soolast vett, vaid meri loob enda ümber ka eripäraseid maastikke, kuhu kuuluvad liivaterad, kivid, merekapsad ja merega seotud spetsiifilised inimtegevused. Aga siia kuulub ka adru lõhn ja kõikehõlmav osoon. Kunstnikud, kes valivad merega seotud motiivistiku, peavad olema seda sügavuti kogenud. Ja on ka. Jüri Palm elas ja töötas mere-äärses linnas, Tallinnas. Richard Sagrits kasvas lapsena üles Karepa kalurikülas mere kaldal. Emotsionaalselt on meri jätnud paljudele kunstnikele elamuse. Siinsed joonistused ja graafilised lehed pärinevad kõik eri aastakümnetest, esindades oma ajastu esteetilisi pürgimusi, ent jutustades siiski põhiliselt üht ja sama juttu meremaastikest.
Hobused ja kaslased on siinse grupi kangelased. Hobused kui ajaloolises plaanis eesti talupoja sõbrad ja aitajad – võiks öelda, perekonna liikmed. Suured ja väikesed kassid aga kui kontrollimatud olendid, võimu ja väe valdajad. Kes võiksid aga olla need müstilised „väikesed loomad“, keda kujutab Tõnis Vint? Huvitav, kas siinses valikus leidub ka mõni kunstnik, kes oleks olnud rohkem või vähem spetsialiseerunud loomade kujutamisele? Mis ühendab käesolevas teemas ning oksjonivalikus Jüri Arrakut ja Eduard Wiiraltit? Mida võis tähendada Kaljo Põllu metsotinto pealkiri? Selliste küsimustega võiks sisse juhatada väikeste ja suurte loomade graafika-peatükki.
Vaikus on loodusvara, mida ei peaks pidama endastmõistetavaks, nagu paljusid muid nähtusi. Vaikne hetk aitab tasakaalustada tegutsemist täis hetki, koguda mõtteid ja jõudu, reflekteerida toimunut. Siia gruppi on kogutud vaikelud (mille kohta on ajalooliselt kasutatud sõna „natüürmort“), lillekimbud, kulla ja hõbeda viited, puhkus ja uni.
Kunstnikud rändavad lõputult palju, isegi siis, kui nad kodust ei välju, võimaldades vaatajatel nendega kaasa rännata. Ajarännakud viivad siin Gregor von Bochmanni vahendusel 19. sajandi eesti talupoegade juurde, rännates läbi maade jõuame Jaapanisse, rännates puht mõtte tasandil jõuame müütidesse ja palvetesse. Rändamine sel viisil on kasulik ja ökoloogiline, väikese jalajäljega.
