Anatoli Strahhovi puhul märgitakse ikka ja jälle harmooniliste unenäomaailmade kujutamist, mis romantikute kombel otsib pidevalt ajatut ning inimkultuurist sõltumatut ilu.
Anatoli Strahhov (s.1946) sündis Ukrainas ning lõpetas 1967. aastal Žinvali
kunstikooli Gruusias Lõuna-Osseetias. Soovides saavutada vabamaid loometingimusi
ning paremaid kokkupuuteid läänemaailma kunstis toimuvaga, tuli Strahhov
1970ndatel aastatel Eestisse ning asus 1971. aastal õppima Eesti Riiklikku
Kunstiinstituuti.
Enam-vähem samal ajal õppisid või töötasid samas koolis ka mitmed teised
tänaseks eesti kunstipilti sulandunud ja siin tunnustatud vene päritolu
kunstnikud nagu Nikolai Kormashov, Slava Semerikov, Vladislav Staniševski,
Valeri Lauri, 1973. aastal kolis Tallinnasse hetkel Pariisis elav rahvusvahelise
tuntusega maalija Volodimir Makarenko.
Kunstiteadlane Mai Levin näebki eelkõige Volodimir Makarenko mõjusid, kelle
eeskuju aitas 1970ndatel aastatel mitmetel vene ja venekeelsetel kunstnikel n.ö.
end määratleda. Alates 1970ndate keskpaigast hakkas Strahhov osa võtma siin
toimuvatest grupinäitusest, võites oma erilaadse ning äratuntavalt
\'strahhovliku\' käekirjaga kiiresti tuntuse.
Sarnaselt mitmetele juba nimetatud ERKIs õppinud
vene kunstnikele on ka Strahhov saanud olulisi mõjutusi Pariisist. Prantslaslik
elegants ja vorminõtkus peegelduvad sõpruskonna töödes aga hoopis teistmoodi kui
pallaslastel. Siin on eskapistlikku pagemist argipäevast ning
esteetilis-poeetiliste väärtuste rõhutamist, nagu on märkinud Mai Levin. Sageli
seotakse omavahel erootika ning religioosne temaatika, mis maali peenekoelises
pinna- ja värvikäsitluses saab romantilis-mütoloogilise varjundi. Nii Strahhovit
kui kogu ühendust iseloomustab barokselt lopsaka ja slaaviliku kujunditajuga
käekiri, mis annab piltidele ülimalt poeetilise ning metafooririkka üldilme.
Maalikunstnike eeskujud on lisaks prantsuse kunstile ka vanavene ikoonimaalis
ning eelrenessanssi maalikunstis, mida on eelkõige näha püüdes kujutada
pühalikkust läbi ebamaisusele pürgiva maalimislaadi.
Anatoli Strahhovi puhul märgitakse ikka ja jälle
harmooniliste unenäomaailmade kujutamist, mis romantikute kombel otsib pidevalt
ajatut ning inimkultuurist sõltumatut ilu. Peamiselt sel aastal valminud
piltides jätkabki kunstnik oma lemmikteemade uurimist: asjade ja inimeste
mütoloogiline ning ajatu olemus. Tema maalidel on naisaktid sümboliteks, mis
kannavad endas sõnumit religioosse laetusega lummava ilu olemasolu kohta. Ent
Strahhov ei püüagi otse müstika ja poeesia südamesse jõuda - selle asemel ta
peegeldab. Aktides kumavad figuurid tihti üksteisest läbi või põimuvad
teineteisega unenäolises meeleolus. Maastikumaalidki ei kujuta konkreetseid
kohti, vaid keskenduvad fantastilise koega ideaalmaastike kujutamisele.
Strahhovi tööde sulnis meeleolu näib esmapilgul vaoshoitud, ent kannab endas
hoopis jõulist sõnumit. Slaavilikult emotsionaalselt näib Strahhov pidevalt
kättesaamatu igavese harmoonia poole püüdlevat. Näitusega Peegeldused jõuab ta
sellele juba üpris lähedale.