Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 08.10.2002-28.10.2002

ANATOLI STRAHHOV

PEEGELDUSED

Anatoli Strahhovi puhul märgitakse ikka ja jälle harmooniliste unenäomaailmade kujutamist, mis romantikute kombel otsib pidevalt ajatut ning inimkultuurist sõltumatut ilu.

 

Anatoli Strahhov (s.1946) sündis Ukrainas ning lõpetas 1967. aastal Žinvali kunstikooli Gruusias Lõuna-Osseetias. Soovides saavutada vabamaid loometingimusi ning paremaid kokkupuuteid läänemaailma kunstis toimuvaga, tuli Strahhov 1970ndatel aastatel Eestisse ning asus 1971. aastal õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti.

Enam-vähem samal ajal õppisid või töötasid samas koolis ka mitmed teised tänaseks eesti kunstipilti sulandunud ja siin tunnustatud vene päritolu kunstnikud nagu Nikolai Kormashov, Slava Semerikov, Vladislav Staniševski, Valeri Lauri, 1973. aastal kolis Tallinnasse hetkel Pariisis elav rahvusvahelise tuntusega maalija Volodimir Makarenko.

Kunstiteadlane Mai Levin näebki eelkõige Volodimir Makarenko mõjusid, kelle eeskuju aitas 1970ndatel aastatel mitmetel vene ja venekeelsetel kunstnikel n.ö. end määratleda. Alates 1970ndate keskpaigast hakkas Strahhov osa võtma siin toimuvatest grupinäitusest, võites oma erilaadse ning äratuntavalt \'strahhovliku\' käekirjaga kiiresti tuntuse.

 

Sarnaselt mitmetele juba nimetatud ERKIs õppinud vene kunstnikele on ka Strahhov saanud olulisi mõjutusi Pariisist. Prantslaslik elegants ja vorminõtkus peegelduvad sõpruskonna töödes aga hoopis teistmoodi kui pallaslastel. Siin on eskapistlikku pagemist argipäevast ning esteetilis-poeetiliste väärtuste rõhutamist, nagu on märkinud Mai Levin. Sageli seotakse omavahel erootika ning religioosne temaatika, mis maali peenekoelises pinna- ja värvikäsitluses saab romantilis-mütoloogilise varjundi. Nii Strahhovit kui kogu ühendust iseloomustab barokselt lopsaka ja slaaviliku kujunditajuga käekiri, mis annab piltidele ülimalt poeetilise ning metafooririkka üldilme. Maalikunstnike eeskujud on lisaks prantsuse kunstile ka vanavene ikoonimaalis ning eelrenessanssi maalikunstis, mida on eelkõige näha püüdes kujutada pühalikkust läbi ebamaisusele pürgiva maalimislaadi.

 

Anatoli Strahhovi puhul märgitakse ikka ja jälle harmooniliste unenäomaailmade kujutamist, mis romantikute kombel otsib pidevalt ajatut ning inimkultuurist sõltumatut ilu. Peamiselt sel aastal valminud piltides jätkabki kunstnik oma lemmikteemade uurimist: asjade ja inimeste mütoloogiline ning ajatu olemus. Tema maalidel on naisaktid sümboliteks, mis kannavad endas sõnumit religioosse laetusega lummava ilu olemasolu kohta. Ent Strahhov ei püüagi otse müstika ja poeesia südamesse jõuda - selle asemel ta peegeldab. Aktides kumavad figuurid tihti üksteisest läbi või põimuvad teineteisega unenäolises meeleolus. Maastikumaalidki ei kujuta konkreetseid kohti, vaid keskenduvad fantastilise koega ideaalmaastike kujutamisele. Strahhovi tööde sulnis meeleolu näib esmapilgul vaoshoitud, ent kannab endas hoopis jõulist sõnumit. Slaavilikult emotsionaalselt näib Strahhov pidevalt kättesaamatu igavese harmoonia poole püüdlevat. Näitusega Peegeldused jõuab ta sellele juba üpris lähedale.


 

< tagasi