Jaan Elken esitleb aasta viimasel näitusel maaliseeriat „Poeem madratsile“, mis on sümboolne ja siiras kummardus voodile ja madratsile kui mentaalsele ja tähendusterikkale kujundile, mis on kunstiloomes ärateenimatult tagaplaanile jäetud. Leitmotiivina madratsit kasutavad maalid on otseselt inspireeritud 1999. aasta „Ruum ja Vorm“ näitusel ready-made’idena eksponeeritud neljast naisenimega madratsist, mille samal aastal deponeeris Eesti Kunstimuuseum ja tagastas selle aasta suvel. Maalipinnale assambleeritud madratsi fragmentidega toob kunstnik näiliselt abstraktsesse maailma humaanse, samas ka realistliku momendi. Madrats kui üks vahetumaid mateeriaid, mis hõlmab inimese argirutiinist olulise osa, tekitab intiimsele lõuendipinnale kantuna abjektilaadseid kogemusi. Nagu ka Jaan Elkeni varasematel töödel, on ka „madratsi“ seeria maalide abstraktsel foonil kasutatud teksti, mis loob semiootilise tähenduste võrgustiku, kuid jätab täpse vihje tööde lahti kodeerimiseks andmata.

Voodi ja madrats on Jaan Elkeni loomingu otseseks või kaudseks aineseks olnud juba paarkümmend aastat. Kunstnik on pikka aega kasutanud maali alusena just klassikalist voodi formaati ehk siis 200x160 cm suurust lõuendit. Ei tea, kas alateadlikult või mitte, ja ega see polegi siinkohal oluline. Näituse „Poeem madratsile“ jaoks loodud maalid on sümboolne kummardus madratsile kui mentaalsele ja tähendusterikkale kujundile, mis on kunstiloomes ärateenimatult tahaplaanile jäetud. Sellega lülituvad tööd maalide seeriasse, mis tegelevad mälu ja mäletamise, ajaloo ja kihistuste ning keskkonna ja ümbruse vahetu tunnetamisega. Samal ajal teevad maalid veidi iroonilise austusavalduse vanameistritele Jasper Johnsile ja Robert Rauschenbergile.


Valve Kirsipuu ja Jaan Elken
Foto: Andres Liiv


August Künnapu ja Heie Treier
Foto: Andres Liiv

Madratsi temaatika esines Jaan Elkeni töödes jõuliselt viimati 1999. aasta Ruum ja Vorm näitusel, kus kunstnik eksponeeris nelja ülemaalitud, naisenimega madratsit, koondpealkirjaga La bella vita. Samal aastal deponeeris madratsid Eesti Kunstimuuseum ja õnneliku kokkusattumusega tagastati madratsid autorile selle aasta suvel. Räbaldunud, mustad ja lõhkised magamisalused lõikas Elken robustselt pooleks ja assambleeris tükid lõuendile koos teiste, juba Elkeni varasematelt maalidelt tuttavate materjalidega. Läbi maalide andis Jaan Elken madratsitele uue elu, tegeles moodsat sõnavara kasutades recycling’u ehk taaskasutusega. Taaskasutusega selle mentaalses ja sümboolses võtmes, luues läbi maalide hukule määratud madratsite ümber uue tähendusvälja.


Silvia Sosaar, KIWA ja Hanno Soans
Foto: Andres Liiv

Olemuselt abstraktsetesse töödesse toob leitmotiivina korduv reaalne madrats sisse äärmiselt isikliku ja nostalgilise momendi, kuigi juba lõuend on Jaan Elkeni jaoks sama intiimne kui madrats või mõni muu materjal, mida ta kasutab. Maalipinnale assambleeritud madratsifragmentidega lõuendil seguneb intiimne ja personaalne universaalse ja avalikuga. Tundmatust kohast pärit elatunud madratsid on näinud kõike – magajate nähtud unenägusid, unistusi, surmi ja sünde – neisse on talletunud personaalse ajaloo erinevad ladestused. Madrats kui üks vahetumaid mateeriaid, mis hõlmab inimese argirutiinist olulise osa, tekitab intiimsele lõuendipinnale kantuna abjektilaadseid  kogemusi. Nagu ka Jaan Elkeni varasematel töödel, on ka „madratsi“ seeria maalide abstraktsel foonil kasutatud teksti, mis loob semiootilise tähenduste võrgustiku, kuid jätab täpse vihje tööde lahti kodeerimiseks andmata. Kunstniku enda sõnul ei tule maalikonteksti haaratud tekste vaadata mitte niivõrd narratiivsete elementidena kuivõrd kommunikatsiooni tähistajatena. Käesoleval näitusel on teksti tasand veidi sügavam, viitab juba sellele näituse pealkirjas esinev sõna poeem ning paralleelselt maalide valmimisega loodud luuletus, mis on kunstniku sõnul tema esimene.

Anu Kalm, Lilian Meister, Mari Roosvalt ja Mara
Foto: Andres Liiv


Meedia:

Riin Kübarsepp. Poeet Jaan Elken uurib pintsli abil madratsite saladusi
Postimees