Näitused > Toimunud > ArtDepoo

ArtDepoo 24.09.2008-11.10.2008

Paul Allik

Minu idüll

Paul Alliku loomepärand on rikkalikult eriilmeline. Jooned, värvid, figuurid, pehmed jooned, geomeetrilised jooned, piirid ja piiritlematus; aktid, maastikud, natüürmordid, mida seob ühisena idüll – selgelt tajutav meeleolu kõiges. Alliku looming ei ole niisama, see on kombinatsioon loomingulisusest ja ratsionaalsusest, mis on alati teostatud perfektselt. Joonistamine, joonistamine ja veelkord joonistamine, oli see, millega kunstnik end päevast päeva vormis hoidis. Tehniline küündimatus ei tohtinud segada tema vaba mõtet.
Kui Haus Galerii paari aasta tagusel näitusel „Namiibia maastikud“ sai kunstipublik tutvuda Alliku loomeampluaa ühe olulise osa – vabas õhus loodud maastikumaalidega, siis ArtDepoo näitusel „Minu idüll“ saab näha sensuaalseid aktimaale ning ekspressiivses laadis maalitud abstraktseid kompositsioone.


Näituse poeetiline pealkiri kannab endas väljapanekule valitud tööde sügavamat tähendust. „Minu idüll“ ehk miski, mis oli Allikule pretensioonitult omane. Luua sõltumatuna ja konjunktuuri trotsides oma enese idüll, kuhu võis pageda mitte üksnes kunstnik ise, vaid kuhu võib pageda tänaseni igaüks, kelle pilk selle hämmastava maalija maailmaga sõlmub. „Minu idüll“ on kunstniku avaldus, seisukoht, loosung, teadaanne sellest, et idüll eksisteerib ja seda isegi pea peale pööratud ruumis. Kõik sõltub vaatenurgast. Siinkohal ei räägi me mitte kunstniku soovist näha kõike läbi roosade prillide, vaid pigem soovist näha kõiges meeleolude harmooniat, ka nostalgias. Kõik see kõneleb Paul Allikust kui suurepärasest ja imetlusväärsest kunstnikust.


Pragmaatilisest vaatenurgast aga oli Paul Allik kunstnik, kes sündis 1946 aastal õigeusu preestri perekonnas. Lõpetas 1966. aastal Tartu Kunstikooli, kus tema vaimseks eeskujuks ja „Pallase“ maalitraditsioonide edasikandjaks oli maalikunstnik ja õppejõud Alfred Kongo. Üheks viimaseks pallaslaseks peetud Kongo andis noorele kunstnikule edasi omaaegse kooli maalikunsti väärtusi, õpetusi valguse ja varju jäädvustamist, figuuride ja esemete võimalikult täpset kujutamist ning eelkõige joonistusoskust. Tehniliselt tugeva joonistajana käis Paul Allik, erinevalt oma õpetaja vaoshoitud värvigammast värvidega ümber mängleva hoogsuse ja ootamatu julgusega, jättes värvide ja läbi komponeeritud kujutiste vahele piisavalt õhku, ruumi ja vabadust. 


Paul Allik järgis oma loometeel selgepiirilist rada — 1970ndate natuurilähedastest portreedest jõudis ta 1980ndate vabas vormis ekspressionismini ning sealt edasi, 1990ndatel abstraktsionismini. Ent puhas abstraktsionism ei olnud tema eesmärk, pigem mängis ta abstraktse ja äratuntava õhkõrnal piiril. 


Paul Allik lahkus meie seast 2003. aasta külmade aastalõpuilmade aegu. Tema loomepärand on hoolega hoitult tema perekonna valduses, kelle olulisim eesmärk on hoida kunstniku mälestust, ning lasta tal edasi elada läbi tema teoste. Teoste, millel on võime suhelda üle aja ja ruumi ja kõige, mis meid inimestena kammitseda võiks.

Meedia:
Andri Ksenofontov. Jalutuskäik galeriides. Sirp
Kuidas avamisel kusntirahvas kogunes dokumenteeris eeva.ee

< tagasi