Arno Arrak on eriline kunstnik oma töömeetodi poolest. See on eriline, autori enda pool väljatöötatud maalimistehnika, mida võib nimetada akvarell-monotüüpiaks ja mis on oma värvisulavuse, tehnilise peenuse ja puhtuse poolest äratanud arvestatavat tähelepanu. Niivõrd kui autor end loodusest inspireerida laseb, ei ole tema akvarellmaalid siiski vaid üksnes üksteisesse sulanduvad värvipiirid, mis loovad maastikke, päikesetõuse, loojanguid, vihmaseid pilveviirge või kuumaõhkavast päevast jahtuvaid õhtu punavaid kaugusi. Värvid ja maastikud on kunstniku jaoks üksnes vahend avamaks sügavamaid sisemisi mõttemaailmu, kaemusi enesesse läbi nägemuslikult kauni looduse. Kunstnik püüab tabada teed, mida mööda jõuda sügava hinge harmooniani, püüab tabada teed, mida kõndida läbi erinevate hingeseisundite ja mille suund võiks olla vaid maailmaga ühtesulav rahu kusagil mõõtmatus kauguses. Rahu, mida õnnestub püüda vaid hetkeks ning mis läbi ilmade, meeleolude ning tunnete on ühteaegu niisama üürike ja näiline kui ka püsiv ja tõeline. Just nagu hetk, mis päevaveerel võib olla täna ootamatult pikk ning homme näida vaid viivuna.

Nimi Arrak on nii mitmelgi moel saanud mõneti sümboolseks Eesti kunstipildis. Ilmselt ei saa pahaks panna, kui see ka siinkohal seostub eelkõige Jüri Arraku ja tema eksimatult omanäolise loominguga. Ja kuigi põhjust Jüri Arrakust seekord pikemalt kõneleda ei ole, on seos Arraku ja Arraku vahel siiski olemas ja vägagi lähedane. Kunstnik Jüri Arraku poeg Arno Arrak on sündinud 1963. aastal Tallinnas. Oma esimesed kunstialased teadmised sai ta just isa käest. Arno on end hiljem täiendanud erinevatel kursustel Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, Peterburis ning ka Torontos. 1980ndate lõpul lahkus kunstnik Eestist. Esmalt elas ta Rootsis ja seejärel Kanadas ning USA-s.